Kas otsustad ise?
Tundub kuidagi iseenesestmõistetav, et kui me võtame vastu otsuse, siis see on teadvustatud protsess. Kui mul näiteks on hommikusöögilauas valida, kas ma panen leiva peale juustu või vorsti (või mõlemat?), siis mulle vähemalt kätt juustu poole liigutades tundub, et otsus juustu kasuks langes just sel hetkel, kui ma seda endale teadvustasin.
Muidugi pole see kõik nii päris lihtne, nagu tundub. Käesoleva aasta esimeses pooles avaldas Nature Neuroscience Soon`i ja kolleegide (John-Dylan Haynesi grupp Berliinist) poolt kirjutatud artikli „Unconcious determinants of free decisions in the human brain“, mille aluseks olev eksperiment näitab, et otsuse võtab meie aju vastu palju varem, kui me seda endale teadvustame. Selles teadmises ei ole ju iseenesest midagi uut. Juba kaheksakümnendate keskel näitas Benjamin Libet oma kuulsas töös, et meie teadvustatud otsusele eelneb juba paarsada millisekundit varem EEG-s näha olev valmisolekupotentsiaal: kui katseisikul on lihtne ülesanne liigutada näppu täpselt siis, kui ta tahab, siis on objektiivselt toimuva järjekord järgnev – esiteks ilmub potentsiaal, siis katseisik teadvustab otsust ja seejärel krõnksutab sõrme. Kuid Soon ja teised olid oma uurimistöös põhjalikumad: nad kasutasid erinevalt Libetist fMRI meetodit ja kahte valikut (vorst või juust), mille vahel otsus tuli langetada.
Eksperiment ise nägi välja järgmine: fMRI-masinasse kärutatud katsealused nägid enda ees ekraani, millel kordusid üksteise järel neli tähte. Mingil suvalisel ajahetkel – siis, kui nad just ise tahtsid – võisid nad vajutada nuppu parema või vasaku käega. Samal ajal pidid nad meelde jätma tähe, mis oli sel hetkel ekraanil, kui neile tundus, et nad otsuse vastu võtsid. Pärast nupuvajutust ilmus ekraanile valikukastike, mis neilt küsis, millise tähe ajal otsus vastu võeti. Ja siis algas kõik otsast peale.
Soon et al. tulemused olid järgmised: otsusespetsiifilised aktiveeringud olid ajus näha juba kuni 10 sekundit enne teadvustatud otsust! Ehk siis, fMRI pildi alusel on võimalik enne katseisiku teadvustatud otsust öelda, kumba nuppu ta vajutab! Niisiis, kui ma fMRI masinas korduvalt hommikust sööks, siis saaks pilti nägev inimene mulle mingi hetk öelda: „Ma tean, et sa täna valid vorsti!“
(täname vaprat kaastöötajat initsiaalidega “M.H.” selle teksti meieni edastamise eest! ka kõik teised on kutsutud oma mõtteid ja tekste meile saatma, sest meiepoolne panus jääb mõneks ajaks tagasihoidlikumaks Jaani äparduste tõttu, mille kohta võid lugeda eelmisest postitusest)
Teadvuse Suure Probleemi Lahendamine 
see pea 10 sekundit on tõepoolest väga hämmastav, aga samas ka väga kahtlane ja ma ise olen kindel, et see on mingil määral katsesituatsiooni artefakt – ei ole ju võimalik, et päriselus aju 10 sekundit enne teadvustamist otsustaks, sest 10 sekundi jooksul võib toimuda pea kõike (tiiger hüppab põõsa tagant välja; sööt langeb käte vahele; vorstivõileib varastatakse).
aga jah, filosoofidele meie hulgas on taolised tulemused paras pähkel: kuidas siis on vaba tahtega? paljud hardcore neuroteadlased just selliste leidude põhjal ütlevadki, et vaba tahe on vaid illusioon. aga mis see vaba tahe üldse on? võtan vorsti!
Mullegi tunduvad need kümme sekundit kahtlastena. Kui katseisik olnuks teadlik, et seesugust ajalist seost otsitakse, oleks ta ehk võinud püüda otsustamist keerulisemaks ajada. Näiteks vaagides juust-vorst-juust-vorst kuni viimase sekundi murdosani? Kui see meetod aga tulemust ei muudaks, siis peaks vist tõesti hakkama mõtlema vaba tahte mahakandmisele.
See on hämmastav tõesti.
Jaan või teised: Kas katset on ka kuskil korratud? Ka katse korraldanud teadlased on usaldusväärsed?
Väga raskesti usutav on selline tulemus.
Aga vabast tahtest rääkides… Kas see ei ole nagunii juba meie arusaamiste järgi oma definistiooni võimatu? St. et kui meil on determineeritud süsteem (universum), siis vabat tahet kohe kindlasti ei ole ning kui tegemist on “random süsteemiga” (ei teagi kuidas see teaduslik termin on), siis ka sealt ei teki vabat tahet vaid lihtsalt otsustesse võib tõenäosuse faktor sisse tulla.
nõustun kriitikaga. andke siia või mujal märku, kui soovite, et ma teile artikli saadaksin (2.5 lehekülge), et seda ise uurida.
siit lühike koopia meetoditest, mida kasutati:
“We directly assessed how much predictive information each brain region contained about the specific outcome of a motor decision at various time points before and after it reached awareness. For each time point, we measured how much information could be decoded from local patterns of fMRI signals in various brain regions using statistical pattern recognition techniques. These
pattern-based decoders were trained to predict the specific outcome of a subject’s motor decision by recognizing characteristic local brain
patterns associated with each choice.” (Soon et al., 2008, Nature Neuroscience)
Katse on uus ja seda veel korratud pole. samas rakendatakse seda pattern-recognition meetodit edukalt vaid väga vähestes laborites, nii et pole ka lähiajal oodata, et keegi sõltumatult tulemust kordab. samas on Nature Neuroscience väga tugev ajakiri ja niisama naljavennad sinna ei saa. Haynesi grupp polegi naljavennad, vaid nad on oma “mõtetelugemisega” varemgi kõvadesse ajakirjadesse saanud. viimaks: oleme Juhani ja professor Bachmanniga ise ka laborit külastanud ja näinud ka edasisi sarnaseid tulemusi. mäletan, et Juhanil oli seal mingi “kana kitkuda”, aga ehk ta kitkub seda siin kommentaaride all ise.
Hmm, minu meelest on ka see 10 sekundit kahtlane. Kuidas see teooria kiirotsustega kokku läheb? Näiteks kui Sa mulle helistad ja külla kutsud, siis enne vastamist pole ma isegi 10 sekundit teadlik, et Sul on plaan mind külla kutsuda.
Lisaks Kaiele ka teistele, kes selle üle juurdlevad:
Taibukas tähelepanek ja hea “point” kriitikaks! Vastamaks või kõrvale hiilimaks vastusest saab öelda paar asja. Esiteks on ehk võimalik, et teadvuse-eelse valiku tegemise ajahorisont (“negatiivses” ajalõigus) on paindliku kestusega, sõltudes tegevuse üldisest struktuurist ja valikuülesande otsustajale teadaolevaks saamisest. Telefoninäite puhul on see sellisel juhul muidugi lühem kui 10 sek. Teiseks on siiski võimalik, et eelteadvuslikult on ajus olemas neuronaalsed eeldused vastata ka hetkel ettenägematule telefonikõnele ja selles sisalduvale ettepanekule just nimelt nii ja mitte teisiti. Lihtsalt (a) see seisund on passiivne ja selle eel-avastamine aparaatide abil saab võimalikuks alles selle “peidetud” valmisolekuseisundi aktualiseerumisel (nii nagu kuiv jõesäng pole veel jõgi, aga aitab päris täpselt ennustada, milline saab jõgi olema, kui vesi sisse voolab); (b) praegu oleks ilmselt ennatlik loota, et kõik võimalikud tulevikud saaks reaalteaduses arvesse võetud nii nagu ka nende aktualiseerumise tõenäosused. Ja laiemas plaanis ei näe targimad ja tundlikemad ajulugemist valdavad aparaadid ette konkreetse aju ja katsesituatsiooni väliseid kaootilisi sündmusi või force majeur’e. Ajulugemine, ennustamaks tulevasi otsuseid enne otsustaja enda teadlikku kogemust sellest otsusest jääb paratamatult piiratuks selle situatsiooni endaga.
Tere kõigile, kes mind teadma/mäletama peaksid! Hakkasin hiljuti seda blogi lugema. See juhtus pärast seda, kui Postimehe raamatututvustuste all nägin ühe raamatu kaanel nime Jaan Aru ja siis mõtlesin, et uurin lähemalt, et mis raamat on jne. Nojah. Igatahes jäi silma Kristjani kommentaar vaba tahte kohta. Determinismiga tuleb vist siiski üpriski ettevaatlik olla. Jäik determinism näikse kehtivat vaid paljudel, aga mitte kõigil juhtudel. Nt kvantmehaanika (niipalju kui mina sellest tean) peaks vist ütlema, et näiteks elektroni asukoht ei ole kindel vaid tõenäosuslik ja seda mitte sellepärast, et me ei oskaks määrata seda, vaid sellepärast, et tema olemus on selline. Sellist elementaarosakeste maailma võib lugeda ju kogu maailmakõiksuse aluseks ja kui alus on ebakindel (jäiga determinismi suhtes), siis kas mitte kogu süsteem ei ole seda. Samuti pidid olema mingid termodünaamika nähtused, mis ei allu jäigale determinismile ja just nende sisemiste omaduste tõttu. Mul oli võimalus küsida antud teema kohta lugupeetud astrofüüsik Laurits Leedjärve käest, kes oli samuti arvamusel, et päris jäik determinism vist ikka ei kehti. Arvan, et päris ühest teaduslikku vastust vist veel ei ole, aga usk jäika determinismi on natuka vankuma löönud seoses 20. sajandi mõningate avastustega. Mine sa võta kinni nüüd.
Teine asi on selles, et vaba tahe on ilmtingimata meie ühiskonnale vajalik. Muidu kehtiks ka fatalism ja nt kurjategijaid poleks õigust süüdi mõista, sest kõik ju pidigi nii minema. Oleks üleüldine süüdimatuse seisund nagu praegu on see teatavate diagnoosidega inimestel. Tsiteerin oma loengukonspekti (Andres Soosaare loeng Meditsiiniteooria ja -eetika:
Kui puuduks vaba tahe ei ole mõtet rääkida isiku moraalist. Tahtevabadus on inimese autonoomia oluliseks koostisosaks. Vaba tahe seostub teadvusega ja selle kognitiivse ehk tunnetusliku võimekusega. Teadvuse võimekus on piiratud, mistõttu inimene teadvustab vaid ühte osa olukorrast valikutest. Tahtevabadus ei ole absoluutne, vaid teatud osa käitumisest on mõistuse poolt hoomatav ja kontrollitav, teine osa mitte ning ühe kolmanda osaga on nii ja teisiti.
Kui öelda, et tahtevabadust ei ole, siis eetiline ja õiguslik vaade kaovad ära. Süüdimatuse seisund. Kui ka avastatakse, et vaba tahet ei oleks olemas, siis tuleks see välja mõelda, et ühiskondlik korraldus säiliks.
Vaba tahe on partsiaalne. Kogu käitumine ei allu vabale tahtele, näiteks käitumine kehaasendi taastamisel jm reflektoorsed tegevused. Väga keeruline on vaba tahte küsimus seksuaalkäitumise puhul.
Teemat kajastab ka Undo Uusi Libertaarimperatiiv (Akadeemia, 1997, 10, 2087-2113)
Garde portoricaine Devin Booker a joué un r?le crucial dans le succès de Kentucky cette année, après avoir terminé deuxième de l’équipe dans la notation.
Pacquiao devra obtenir en étroite (comme un type de combattant Mike Tyson) et coups commerciaux avec Mayweather pour gagner ce combat.