teine inimlik – ära kunagi usalda masinat!
tundub, et ka see blogi läheb ikka vales suunas – ka siin kirjutatakse viimasel ajal väga tihti inimlikel teemadel. tegin lausa eraldi kategooria sellise jama jaoks ja jagan ka tänast jama siiski lugejatega, et teistel minust paremini läheks.
nagu nii mõnigi teab, istun ma praegusel ajal küllaltki mõnusasti oma Berliini korteris ja kirjutan oma lõputööd. pääs tulevikku, pääs doktorisse. et saada rahuldav ots, on tarvis lõputöö valmis saada enne detsembrit. seda ma siin raban.
nagu nii mõnigi teab, muretsesin ma endale uue läpaka. peamiselt doktorantuuri silmas pidades: vana läpaka arvutusvõimed olid viie aasta tagused, programmid nagu Matlab ja muu ei jooksnud piisava vurina ja sujuvusega. korraliku Delli ostsin, raha ladusin ka kõvasti välja.
Lõputöö on päris hästi sujunud, peaaegu valmis teine. täna hommikul tahtsin ühte osa sellest juhendajatele ära saata, kui arvuti järsku jõledat mürinat tegema hakkas ja kinni kiilus. noh, juhtub ikka. tegin shut downi. mida aga nii tihti ei juhtu: arvuti enam käima ei lähe. karjus mulle ekraanilt “no boot device available”. pika peale tekkis kuri kahtlus, et midagi võib olla halvasti. pärast Delli supporti helistamist, mitmete kruvide lahtikeeramist, sisu uurimist, erinevate elustusmeetodite kasutamist, palvetamist, loitsmist, berberi keeles vandumist ja muidu vihastamist oli selge, et kõvaketas on omadega õhtal.
ja kus on lõputöö? otse loomulikult kõvakettal. jah, just sellel, mis sussid taeva poole viskas. aga muidugi ka meili peal, usb stickil aka mälupulgal, välja prinditud, publitseeritud, kopeeritud? mõne käki ja tüki ikka olen vennale ja Marile saatnud küll, aga suures osas on vastus “muidugi mitte”. eksitav mõttekäik oli järgnev: “miks ma peaksin tegema backuppe, kui mul on neli nädalat vana arvuti”. nonoh!
jah, siin ma nüüd istun. natuke on naljakas ka, aga peamiselt sügan kukalt, vahepeal vannun ja üritan aru saada, kuidas kurat see nüüd juhtus. (küsida võiks ka “miks”, aga see on vist siinkohal tarbetu, kui just kõrgemat ettemääratust ja sealtpoolsusest tulevaid karistusi ei usu). natuke sandisti. tunnen end ka sandisti. aga vähemalt oleme taas midagi õppinud (ja see on ju peamine): tee alati oma tähtsatest failidest bäkkappe, ERITI siis, kui Sul on uus, hirmkallis ja väidetavalt väga usaldusväärne arvuti. sõbrad, palun olge head ja jälgige seda nõuannet, et minu “õppetunnist” vähemalt kellelgi kordki kasu oleks, nii et ta oma just õhkulennanud kõvakettale naeratades öelda saab: “hah, masin, üritasid küll, aga minu töid ja mõtteid siiski hävitada ei suutnud, sest nad on mul sukasääres!”
kas oli piisavalt inimlik?
Teadvuse Suure Probleemi Lahendamine 
Õõvastav lugu. Tean omast käest, mida tähendab kaua aega tehtud töö ületegemine mõne masinavärgi ülbuse või nõtruse tõttu. Esimene ääremärkus: taastama hakata tuleb kohe, sest siis selgub meie (eelteadvusliku) mälu hämmastav tublidus: lausa lõikude kaupa hakkab asi meelde tulema (sealjuures vähemkvaliteetset sageli unustades). Teine ääremärkus: Aastate jooksul olen kõrvaltvaatajana näinud palju arvutikasutamist. Ja aeg-ajalt on neil asjad Murphy moodi untsu läinud. Retrospektiivne statistika on halastamatult ühekülgne: kui arvutis korraga palju asju aktiveerituna/lahti hoida, siis on parandamatud või komplitseeritud probleemid sagedased. Kui kasutaja pidevalt asju kinni paneb (tülikalt hiljem uuesti avades/otsides), siis ka hullu juhtub harvemini. Isegi kui arvutitootjad ja IT osavkäpad nüüd üleolevalt muigavad (sest see aparatuur peabki võimaldama korraga palju teha ja seda sellisena ka promoveeritakse), siis minu diletanditähelepanekuid see ei kõiguta.
(Bäkappe teen juba palju aastaid; flopidelt a-ketastele, plaatidele ja mälupulkadeni välja.)
Jaan: ega EEG-andmed kaduma ei läinud?!
a propos: berberi keeles vanduma õppida tahaks küll 🙂
teise ääremärkuse suhtes: mul oli lahti vaid word, kus ma oma lõputööd kirjutasin. in fact, ma olin isegi selle sulgenud, et meilisüsteemi avada. niisiis, arvuti lõpetas töö täitsa vabakäigul. kas see on nüüd hea või halb, seda ei tea.
Tegelikult kui palju kaduma läks, on kindlasti võimalik midagi kõvakettalt taastada. Kui kodustest vahenditest ei piisa, on eraldi firmad, mis sellega tegelevad.
Edu!
kahjuks ei piisa ei kodustest ega ka ülikooli it-meestel olevatest vahenditest, kuna k6vakalt ei saa infot niisama enam maha lugeda (pea v6i lugeja v6i kuidas ta eesti keeles ongi, on defektiga). ainus v6imalus oleks ketas rekonstrueerida, aga 1) seda tööd Eestis ei tehtagi ja 2) saksamaal tehakse, aga maksab kuni 10 000 Eurot
tehke koopiaid.
kui palju seda teksti oli ja kui kaua selle kirjutamise jaoks aega oli kulunud? mitte et see väga tähtis oleks, kaotus on kaotus, aga lihtsalt huvitab. mul ka sarnaseid jamasid olnud, aga nii kirjatööd kui ka kahjustused on oluliselt leebemad olnud. esimesel arvutil läks küll kõvaketas samuti täiesti tuksi, aga siis oli hulleim, mis võis juhtuda, mõne Emule kirjutatud koolikirjandi kaotsiminek. ja seda just taga ei oska nutta.
hea vähemalt, et õnnetus sul keeleoskust arendab 😛
jõudu.
Ma arvan, et see lugu on täiesti võrreldav su lõputöö kaotusega:
Tegin kunagi arvutile formatit ja kirjutasin plaadi peale *KÕIK* oma dokumendid, 3-4 aasta jooksul programmeeritud programmid (20-30tk), veebilehed, kooli asjad jne.. Pärast formatit ütles CD, et “read error” ja oligi kõik. Tehke koopiaid.
Õnneks oli see palju aastaid tagasi ja hakkan nüüdseks juba üle saama sellest (tegelt CD-sid vihkan endiselt).
🙂 tehke koopiaid, vältige cd’sid, püsige rõõmsad 🙂