Teadvuseteaduse praktilised küljed

kevadel, kui HTGs Tarkusepäevakesel oma teadvusealast uurimustööd tutvustasin, küsiti mult (taas Jaan raporteerib), miks ma seda teen – kas sellest mingit praktilist tolku ka on? mina ise ei tee seda praktilistel põhjustel, aga tolku on küll.

Science on üks “igavesti äge ja väga tugev” teadusajakiri, kuhu saamine võiks olla iga ambitsioonika teadlase üks soove. vähe ruumi on seal isegi kõige kõvematele tegijatele, sest sellesse nädalas korra ilmuvasse ajakirja saadetakse kõrgetasemelisi töid kõikidest teadusvaldkondadest. seda südantsoojendavam oli sealt täna leida ülevaateartikkel “teadvus ja anesteesia”

autorite sissejuhatav lõik kõlab üsna vabalt tõlgituna järgnev: Kuidas teadvus ajus tekib on senini teadmata. hoolimata sellest pole meie ignorantsus mõjutanud anesteesia kasutamist, et teadvust rutiinselt operatsiooni ajaks kustutada. kahjuks juhtub üks kord iga 1000 või 2000 üldnarkoosi kohta, et patsient võib operatsiooni ajal teadvusele tulla või koguni kogu operatsiooni ajaks teadvusele jääda. Sellised apsakad juhtuvad peamiselt seetõttu, et me ei oska hinnata teadvuse seisundit.
Edasi saame lugeda sellest, kuidas üldjuhul anesteesia ajal teadvuse kadumist hinnatakse käitumise järgi: kui patsient enam küsimustele või korraldustele ei reageeri, siis on ta järelikult teadvuseta. on ikka? kui ma magan, siis ma ka ei liiguta, aga unenägusid nähes olen siiski teadvusel. samuti takistavad mõned anesteetikumid lihtsalt vastamist ja reageerimist, olgugi et patsient võib teadvusel olla. teistsugused ained aga mõjutavad patsientide mälu, nii et nad lihtsalt võib-olla unustavad ära, mida nad tegema peaksid ja ei liiguta. otsmikusagarat mõjutavad ained võivad takistada patsiendi tahet reageerida. Niisiis, pole ühemõtteliselt võimalik teada saada, kas patsient on teadvuseta, lihtsalt jälgides tema käitumist. teadvuseteaduse progressi käigus on ehk võimalik välja töötada nö “teadvusemeeter“, mille abil on võimalik usaldusväärselt kindlaks teha, kas patsient on teadvusel või ei. Artikli päris viimase märkuse alt võime mõista, et härra Tononi parajasti üritab sellist atribuuti patendeerida, atribuut ise koosneb TMS+EEG kombinatsioonist.

kokkuvõte: teadvuseteadus pole mitte ainult niisama udu ajamine või villase viskamine, sellest võib tõepoolest ka kellelegi kasu olla! (kindlasti on praktilisi rakendusi veelgi, kuid paljude peale me praegu lihtsalt ei tea või ei oska tulla. nutikamad võivad juba praegu mõne rakenduse peale mõelda, mida siis kiiresti ära patendeerida, kui me teadvuse kohta rohkem teada oleme saanud.)