Juhi oma unenägu 2: kogemus ja õpetus
Kirgas unenägu (lucid dream) on unenägu, milles unenägija saab teadlikuks sellest, et ta magab. Ja mis siis juhtub? „Siis on lusti laialt“ – unenägija saab ise oma unenäo kulgu kontrollida. Mul on endal olnud varem paar kirgast unenägu, kuid nüüd üritasin taastekkinud huvi tõttu neid endale tekitada – õnnestus! Ja paremini kui kunagi varem. Tänases postituses kirjeldangi nii oma unenägu kui ka seda, kuidas ma selleni jõudsin – ehk tahab keegi teine ka sama tehnikaga proovida.
Kirka unenäo tõeline konks on järgnev: enamasti me ei saa unenäos aru, et me oleme unenäos! Vahel inimesed isegi raporteerivad, et nad küsivad endalt (või teistelt) seda unenäos, kuid vastus on enamasti vale – „ei, ma ei ole unes“. Kui aga õnnestub anda õige vastus – „jah, ma tõepoolest näen praegu und“, siis saab kirgas unenägu alata. Saades teadlikuks sellest, et tegu on unenäoga, on võimalik seda kontrollida. Kõlab ju ägedalt? Kahjuks on kirkad unenäod enamasti pigem lühikesed ja ka minu enda paari aasta tagused katsed jäid pigem lühikesteks „lendamisfenomenideks“, ei midagi erilist. Täna öösel õnnestus aga paaripäevase valmistamisperioodi järel kogeda tõeliselt pikka ja lahedat kirgast unenägu.
Mõnda aega tagasi hakkasid unenäod mind tõsiselt uuesti huvitama ja (nagu minu puhul ikka) peamiselt seetõttu, et ehk on nende kaudu võimalik leida värskeid lähenemisviise teadvuse uurimisele. Kas unenäod on teadvusefenomenid? Kuidas ja miks nad tekivad? Muuhulgas mõtlesin uuesti proovida ka kirgaste unenägude läbielamist, sest nad tõepoolest kujutavad endast nagu „eneseteadvuse sisse-välja lülitamist“ ja hiljuti on nende uurimist kombineeritud ka aju-uuringutega. Kirgaste unenägude saavutamiseks oli mul tarvis järgnevat:
1. Paar päeva igal hommikul meeldejäänud unenäod üles kirjutada – lihtsustatult öeldes võib väita, et kuskil ajus salvestub ka une ajaks ülesanne „jäta meelde, peab pärast üles kirjutama“. See meeldejätmine on muidugi eeldus, et pärast oma kirkast unenäost teistele kirjutada. Muidu ehk kogeme kirkaid unenägusid iga öö, kuid lihtsalt ei hoia neid meeles, et neist teistele rääkida?
2. Minna magama kahe mõttega „ma tean, et ma näen unenägusid, ma ärkan nendes üles ja kontrollin neid“ ja „ma otsin unenäos midagi, mis mulle ütleb, et see pole unenägu“ – lihtne selgitus on umbes sama, mis eelmise puhul (kuskil ajus ketrab see ülesanne edasi, ka unenäo ajal)
Siiski, nii lihtsalt see ei käi. Mitu ööd mul ei õnnestunud kirgast unenägu kogeda. Teadsin, et trikk on järgnev –
3. tuleb ärgata üles kunagi hommikupoole (nt kell 5-6 hommikul) ja siis uuesti magama jääda sama mõte teadvuses. Idee on selles, et hommikupoole on aju erutustase kõrgem ja see tundub olevat oluline eeltingimus kirgaste unenägude tekkeks. Kuid ma olen ise pisut liiga laisk, et kirgaste unenägude jaoks ise hommikul vara üles ärgata ja mul on enamasti suur probleem uuesti magamajäämisega, seetõttu ma seda meetodit endale peale ei sundinud. Kuid täna öösel ärkasin just sobival ajal miskipärast üles. Kasutasin võimalust? Muidugi vähemalt proovisin. Nagu mainitud, olen ma väga kehv magamajääja, kuid see võimaldaski korrata eelmises punktis mainitud ideid mitu korda ja kujutada ka üht-teist ette.
Igal juhul ühel hetkel nägin ma und … ja ma muidugi ei teadnud, et ma und näen. Kuid mingis hetkes selles unenäos olin ma oma sülearvuti ees ja tippisin oma salasõna sisse. Aga mingil naljakal kombel olid seal lisaks minu kontole ka kontod „Guest“ ja „Admin“. Kuna ma olen sellel Windowsi-sisenemise ekraanil päevas umbes 5 korda, siis sain ma küllaltki kiiresti aru, et ma näen und. Pange tähele, siin on kaks tähtsat punkti: 1) ilmselt on tarvis magama jääda „kriitilise vea otsimise“ ideega ja 2) peab olema õnne, et see kriitiline „viga“ tõesti leida. Mul see õnnestus. Kuid jällegi – esimene katse läks vett vedama, sest pärast paari saltot ja lendlemist trepikojas kirgas unenägu hajus. Õnneks leidsin ma ennast mingil hetkel taas samasuguse arvutiekraani ees, tegin sama järelduse ja sain kõike uuesti alata.
Seekord alustasin kohe klassikast – lendamisest. Kuid toas (kus oli vastav sülearvuti) õhku tõustes sain aru, et hoopis ägedam oleks lennata kuskil mägede vahel, päikeseloojangus. Mõeldud, tehtud (see võikski olla kirgaste unenägude juhtmõte). Sel hetkel tundus, et unenägu haaras mind siiski kuidagi endasse – ma ei kontrollinud seda, et tekkis mingi tohutu valgus, mille kiired mu kehasse mõnusaid ja pisut teravaid nooli heitsid. Seega võiks öelda, et kirgas unenägu iseenesest justkui hajus (kuna ma ei juhtinud ise seda, mis toimus), kuid jäi midagi väga huvitavat – mulle näis (unenäos) nagu oleksin ma teadlik millestki kõrgemast. Ma tundsin, kuidas need valgusorad mu ihu kõikjalt kõditavalt torkisid ja nagu need valgusorad ühendaksid mind millegi kõrgemaga. See oli väga huvitav kogemus ja ma pole midagi taolist varem tundnud. See paneb mõtlema, et ehk on unenägude abil tõepoolest võimalik uurida, kuidas aju tekitab ka „müstilisemaid teadvuskogemusi“.
Igal juhul sain ma kontrolli oma unenäo üle tagasi, maandusin ja sisenesin ühte fantastilisse lossi. Mäletan, kuidas ma seal seisin ja mõtlesin „nii, nüüd seisan hetke ja naudin lihtsalt seda vaatepilti“. On väga huvitav, et aju suudab unenäos luua selliseid täiuslikke vaateid. Küllaltki pikalt uurisin seal lossis ringi. Võikski küsida, et mis eristab seda siis tavalisest unenäost – seal võime ju ka kuskil lossis seigelda? Eristab see, et antud juhul oli unenägu palju selgem, mu enda jaoks oli selge, et see on unenägu ja et iga ukse juures ja igas trepikojas ma ise valisin, kuhu ma edasi lähen ja kuhu ma oma pilgu pööran. Aju tekitas mulle unenäomaailma, kuid mina ise valisin, mida ma seal vaatan. Lõpuks annab tunnistust kirka unenäo jätkust see, et ma mõtlesin (ikka unes) „ma võin kõike teha! Mida ma tõepoolest tahaksin teha?“. Ja eks lugejal ole kindlasti must palju erinevamad eelistused, sest mina otsustasin, et ma tahan rääkida nobelisti ja teadvuseteaduse isa Francis Crickiga! (See on tõesti kummaline soov, ma tean seda.) Igal juhul otsustasin ma, et Francis Crick peab istuma ainult selle lossi tornikambris ja sinna ma järgmiseks ronisingi. Ja muidugi, kui me oma unenäo sisu ise määrame, siis otse loomulikult sir Crick istubki seal tornis. Kahjuks juhtus vahetult pärast meie vestluse algust see, mis kirgaste unenägudega ikka kahjuks juhtub – nad lõppevad ja hajuvad. Aga kui järgmine kord kõik sama hästi õnnestub, siis lendan vähem, naudin vähem vaateid ja lähen kiiremini Cricki juurde. Ehk jääb aega ülegi ja saan oma kirka unenäoga isegi midagi muud ja mõistlikumat teha.
Mida Sina teeksid oma unenäos?
Teadvuse Suure Probleemi Lahendamine 
Hea, et kirjutasid sel teemal. Unenäost teadlik olemine on ülilahe -kuigi on olemas teooriaid mille kohaselt teeb inimene end nii ligipääsetavaks Temast Tugevamatele Jõududele, mis võib viia halvemal juhul vaimse kokkukukkumiseni.
Enda teadlikes unedes käisin tihti linnades, kus ma reaalsuses käia ei saanud. Samuti kasutasin olukorda ära, et liikuda õhus. Märkasin seejuures, et kui liikuda “liiga kõrgele” (kosmose piir) tekib hirm, ning soov tagasi pöörduda.
Väga toredad on ka kõikvõimalikud “hüpped alla” (sa tead, et kukkumist ei tule). Samuti oli hea teada, et kähmlustes ja kalustes ei tee pussitamine sulle viga.
Pussitamise ja lõikamisega on minu puhul siiski nii, et ma tunnen -hoolimata teadmisest, et olen unes -valu ja ebameeldivust. Väldin seega lõikeriistu, kui võimalik. Samas -igasugustes kaklustes on unest teadlik olija täiesti võitmatu.
Kui noorena vene ajal,kus ei osanud teada midagi ajuasjandusest,õnnestus mul väga kergelt tekitada seisund,kus nägin inimportreesid slaididena,üks teise järel,kõikvõimalikud variandid,mehed,naised,erinevad rassid,soengud,ilmed.Hiljem lugesin Vladimir Levi “Mõttejahti”.Ka selle toel õnnestus paljugi. Ent nüüd,mil loetud vaat et sadu raamatuid teadvusest-teadusest,ei õnnestu enam ükski “eksperiment”,ka mitte unenägude tellimine,liialt “targaks” vist saanud…
Mul üks hea sõber läks ühele inimesele tuntud soovi juurde – ta soovis võimalikult suurt ja vinget seksuaalkogemust. Tal õnnestuski kõik enda endised tüdrukud ühte ubasesse ruumi saada. Kuid siis kadus kontroll ja meeldivast ideest sai luupainaja – kõik endised tüdrukud hakkasid teda sõimama tema vigade ja muude jamade eest, mida ta suhetes korraldanud oli. Unenägu kestis pikalt ning õigest soovist asja ei saanudki. 🙂
Isa ma ei mäletanud unenägusid hommikuti mitte kunagi (enda arust ma ei näinudki neid, aga tean, et see vale). Kõik muutus kui tegin umbes aasta aega tagasi natukene kanepile sarnast meelemürki, mis on tunduvalt intensiivsem ja UK-s legaalne: salvia. Pärast seda kogemust mäletan siiamaani oma unenägusid. Kahjuks veel ise neid kontrollida ei suuda.
Muidu Richard Feynman uuris enda kirgastatud unenägude füüsikaseadusi. Ma ei ole kindel, aga vist rääkis neist oma raamatus “Surely You’re Joking, Mr. Feynman!”. Enamik jõude olid tema unenägudes täitsa olemas – nagu näiteks inerts ja gravitatsioon. Aga mingid jõud ja reeglid seal ka puudusid. Huvitav oleks teada, et mis need olid. Kui keegi mäletab siis andke teada. Lisaks oleks huvitav teada, et kas teistel käitub see kirgas uni sarnaselt.
Ühes unenäos, kus sain teadlikuks, et see on unenägu, lõppes sellega igasugune tegevus ära. Vaatasin põrandavaipa ja hakkas igav. Et mingigi tegevus jätkuks, hakkasin mõtlema välja luuletust. Aga sellest tuli kehv luuletus. Selle unenäo kohta oleks täpsem öelda “igav unenägu”, mitte “kirgas unenägu”.
aitäh kõigile senistele kommenteerijatele nende mitmete väga huvitavate (ja väga mitmekesiste) näidete eest. Edasised lood ja unenäokirjeldused on samuti väga oodatud.
.
Kas keegi suudab kirkaid unenägusid ka “millal iganes tahab” tahtlikult esile kutsuda?
mul ükskord pärast seda teie eelmist lucid dreamingu postitust õnnestus kontroll kätte saada ja … mis seal salata, proovisin, kuidas on end porsche roolis tunda. kahjuks kadus unenägu väga kiiresti käest ära, nii et porsche jäi lõplikult testimata
Sedalaadi unenägusid pole tekitada proovinud. Olen proovinud näha pikemaid unenägusid ja on ka õnnestunud, aga mitte alati. Veel olen proovinud esile kutsuda konkreetsetel teemadel unenägusid. Ükskord tahtsin näha unes oma mängukaru, mille jaoks kirjutasin luuletuse. Juba esimesel ööl nägingi. Hiljem püüdsin sama luuletuse abil kutsuda esile unenägu Napoleonist, aga tükk aega ei õnnestunud. Lõpuks see unenägu siiski tuli.
Kui loen unenäos raamatut une nägemisest teadlik olemata, siis näen raamatu tegevust filmina ja võin saada ise üheks selle tegelastest. Aga kui võtan raamatu une nägemisest teadlik olles, siis näen filmi asemel seosetut tähtede jada.
Unenäos aknast välja lennata hästi ei julge, sest tekib hirm, et tegelikult võib see tähendada kukkumist.
Aastaid 5-6 tagasi ülikoolis oli selline periood, kus masendus kippus peale ja elul mõtet ei näinud. Siis jõudsin läbi erinevate eneseotsingute unenägude ja alateadvuse kui laiema mõiste juurde.
K.G.Jung rääkis alateadvusest kui keldrist.
Soovisin seda teemat enda peal katsetada. Et jõuda oma alateadvusesse ja nö visualiseerida endale oma hirmud.
Ainus viis seda teha oligi erksas unelaadses seisundis, kus ma olin teadlik oma tegevusest ja et näen und. Esimesed katsed und juhtida olid väga kaootilised ja lõppesid teinekord endale ebameeldivalt.
Igatahes, aeg edasi ja jõudsin selleni, et suutsin unenägudes olla keegi teine (olles samaaegselt teadlik oma tegelikust minast ja hirmudest/nõrkustest) ning suuta teha kõike/olla kõik, mida tahtsin. See oli minu enesehinnangu otsingute aeg.
Rääkides aga oma hirmudest, siis nendega suutsin leppida.
St nähes und, mida ma teadsin, et saan ise kontrollida nii nagu soovin, lasin siiski oma alateadvusel tuua välja kahuriväe minu enda vastu. St ma ei tahtnud esialgu tunnistada seda teist kolmandat. Kuid lõpuks mõistsin, et aru saada, kes ma olen jne, pean laskma end vabaks ja leppima oma nõrkustega.
Käisin hiljuti just seda filmi Algus vaatamas ja tekkis väike nostalgia. Good times 🙂
Aga mõned hirmud on siiski inimesel sellised, mida ei taha näha. Hirmud, mis oma abstraktsusega panevad ikka veel unes keha halvatuma.
Alles lugesin, nii et pole proovinud. LTP värskendamine selliste mõtetega võib ehk aidata küll. Unenägude mõtted sõltuvad hiljutistest kogemustest ja kui peamise unenäo faasi ajal midagi mõelda siis võib vedada.
Märt, ma jälle ei saa su lausest aru … “ja kui peamise unenäo faasi ajal midagi mõelda siis võib vedada.” … mida sa siin silmas pead? muidu minu teada unenägude sisu sõltub hiljutistest kogemustest suhteliselt vähesel määral, mingi paari protsendi ulatuses.
Soovitan kindlasti vaadata filmi Waking Life, kust ma sain paar ideed (mis on ka paar korda töötanud) selle kohta, kuidas testida unes olekut – digitaalkella vaatamine ja tulelüliti klõpsimine.
Omast kogemusest oskan soovitada hoiduda liigselt erutumisest, kui tulelüliti ei tööta (mis siis enamasti tähendab, et oled unes) – see võib üles äratada ja siis on oi kui halb.
Aga tore, et sellest kirjutad, väga huvitav teema on. Eriti äge on kui pärast edukat lucid dreamingut päriselus mõnikord digitaalkell katki on või tulelüliti ei tööta 🙂
Peamise unenägude faasina mõtlesin hommikupoolset und, kus sügavat und on vähe ja toimub rohkem unenägude nägemist. Isiklikult olen varahommikul ajutiselt ärkamise järel näinud unenägusid, kus sellel lühikesel ajal kogetu paistab ka unes.
tegelikult on see ikka päris keeruline. mõni unenägu nagu meelde jääb, aga hoolimata keskendumisest magamajäämise ajal pole suutnud neid ise kontrollida (veel). kuidas teistel? kas keegi on proovinud seda teha kas selle või mingi muu õpetuse järgi? kas töötas?
Unenägudega seonduvalt võib soovitada lugejal minna kinno vaatama filmi “Inception”, mis on otseselt seotud unenäoteadusega. väidetavalt oli üks filmi inspiratsioonidest lavastaja Nolani enda huvi unenägude ja eriti kirgaste unenägude vastu. Muuseas, mulle soovitas seda filmi üks noorhärra, kes tegeleb ise väga kõrgel tasemel unenägude uurimisega (Tononi laboris).
Mul tekkis Lucid Dreami’ga seoses selline mõte.
Siin blogis on üles kerkinud küsimus, et milleks meile teadvus? (kui saab ka ilma väga hästi hakkama). Siit edasi võiks küsida, et milleks meile veel ENESEteadvus? Seda pole ju üldsegi vaja.
Aga Lucid Dream’is saadud kogemus annab mu arvates üsna selge vastuse – ENESEteadvel olla on ülimalt meeldiv (mitte päris täpne omadussõna) ja võimas kogemus. Kas ei võinud evolutsiooniliselt inimese eellaste arengus olla etapp, kus ilmsi ENESEST teadlikuks saamine samasugust ülevat kogemust põhjustas? Ja selliselt teadlikud isendid olid eriti “seksikad”.
Veel küsimusi.
Kas arenenud ajuga loomad, kel väidetavalt on mingisugune eneseteadvus (inmahvid, elevandid?), näevad LDsid?
Kas on võimalik, et kõige esimene eneseteadvusele tulek toimus just LD käigus? … Siin võib ju öelda, et uni on OLEMASOLEVA info teistmoodi kombineerumine, ja kui eneseteadvuse kogemust ilmsi pole, siis ei saa seda kogemust ka unes tekkida? Aga kuidas on siis lood Jaani kirjeldatud “müstilisema teadvusekogemusega”? Reaalis on midagi sellist olnud?
head lennukad mõtted. neile on väga raske vastu vaielda, sest meil on lihtsalt liiga vähe teadmisi, aga intuitiivselt tuleb arvata, et LD “võti” on see, et oled veel sammu eneseteadvusest kõrgemal – organism suudab oma eneseteadvust unes ise esile kutsuda, niisiis pigem juba teadvus eneseteadvusest. (mõelda võib ka sellele, kui keeruline on LD’d tegelikult esile kutsuda – peab meeles pidama, et jälgida “vigu” kella-ajas või muus, mis ilmselt loomade puhul on üsna mõeldamatu.) selline vaade teeks ilmselt vähetõenäoliseks, et inimahvidel ka midagi sarnast on ja välistaks võimaluse, et eneseteadvus tekkis LD käigus (sest LD juba vajab olemasolevat eneseteadvust).
.
Muidu Lucid Dreamingu kohta on palju kirjutanud üks tema teaduslikke esmakirjeldajaid Stephen LaBerge – http://www.lucidity.com/
Väga põnev on lugeda teiste kogemustest ja nö rännakust sellel väga tundmatul teel. Ettearvamatu rännak piiritus alateadvuses. Pean ka ise sarnast blogi http://www.mario-luciddreming.blogspot.com
äge leht, Mario! peaks vist isegi proovima ja ülestäheldusi tegema … aga muidu seda, et minu teada eesti keeles see “alateadvuse” väljend ei ole kõige optimaalsem ja sellele on viidanud juba mitmed mitmed autorid, mistõttu teaduslikumas keeles kasutatakse väljendit “teadvustamatus”
Tere. Minu meelest võiks eestikeelne (ja miks mitte ka üldine) termin “kirka” asemel olla hoopis “paradoksaalne unenägu” (nagu REM-une kohta öeldakse vahel paradoksaalne uni). Sest väga eredas ja selged võivad ju olla ka “tavalised” unenäod.
Ise olen teema vastu huvi tundnud juba päris mitu aastat, kuid paradoksaalseid unenägusid mäletan hommikuti üsna harva (u kord kuus ehk). Enamasti juhtub seda siis, kui eelneval õhtul mõnd selleteemalist artiklit lugeda või muul kaudselt moel asjaga tegeleda. Unenäos olles tulen enamasti “teadvusele” nii, et tajun spontaanselt kogu olukorra veidrust või näen mõnd allakukkuvat lennukit (minu isiklik veider vihje).
Soovitan kindlasti rohkem kui paar päeva oma mälestusi üles kirjutada, ka tavalised unenäod võivad üpris meeldivad olla 🙂 Ise üritan enesedistsipliini korras igal hommikul uneblogisse vähemalt midagigi üles märkida. Võõrale lugejale pakub nappidest mälupiltidest rohkem huvi äkki teemasilt “kõik muu”: http://oneirofiil.blogspot.com/search/label/k%C3%B5ik%20muu
Madis
Ärkasin hommikul ~5 paiku, jäin uuesti magama.
Niipea kui unenägu algas, olin teadlik, et olen unes. Unenägu oli algusest peale pigem “unetegu” sest kõik tundus tohutult palju reaalsem ja kogetavam, kui uni tavalistes värvilistes unenägudes. Olen varem kogenud killukesi sarnasest une ajal ärkvel olekust aga ei midagi nii detailset ja reaalset.
Avastasin end hoonest, kus tööl käin. Nagu ikka, unes on majadel uksed-aknad valedes kohtades, astusin välja ja mõtlesin – siin ma nüüd olen. Näen und aga võin teha, mis tahan. Hakkasin jalutama kogedes samal ajal hoopis teistsugust, sügavat ruumitunnetust – reaalsuse taju oli väga erinev harjumuspärasest. Ruumi võiks kirjeldada ehk jaanipäeva aegse ajaga, kui õues on pime aga samal ajal valge. Taevas äikesepilved, mis loovad teistsuguse valguse ja tunnetuse, sinna otsa pisut just kui kosmose kohalolu või tunnet mõne värvilises kosmilisest udukogu kohalolekus – selle suuruse ja avaruse tunnetust või väikest viisi kõiksuse tunnetamist.
Kaua ei lastud olla, tõsteti järgmisesse kohta. Ruumitunnetus sama, endiselt olin teadlik, et magan.
Olen varemalt vaadanud unes oma käsi ja see oli väga meeliülendav tunne. Seekordki vaatasin käed ära 🙂 Enda käte unes vaatamine ja liigutamine lisas kuidagi reaalsust veelgi. Jalutasin kodu lähedal ringi, vaatasin loodust – võiks öelda, et tundsin loodust. Maailmaruum tunnetus oli niivõrd teistsugune ja sügav, et ei tekkinudki soovi minna lendama või kusagile mujale.
Unenägu rebis mind iga natukese aja tagant ühest kohast teise, nagu ikka unenägudes. See ühest kohast teise tõstmine oli juba ette tunda. Mõtlesin, et jalutan linna poole. Sain mõnda aega minna ja ringi vaadata, kui reaalsus hakkas hajuma ja maailmaga juhtusid hetkeks pisut jaburad asjad. Järgmine hetk uues kohas. Kogu eelnev teadvus säilis ja sain aru, et mind tõsteti eelmisest kohas siia. See isegi pisut häiris. Teadvus polnud ikkagi päris saja protsendiline. Suures osas mängisid ikkagi rolli unenägu ja selle reeglid. Unenäo poolt oli maailm ja minul piiratud voli seal ringi vaadata ja tunda.
Jalutasin kodu poole tagasi ja vaikselt ümbruskonnaga harjudes mõtlesin, et kuna ma praegu magan, võib-olla saaks ära kasutada teadvuse ja alateadvuse kohalolekut ning ehk annaks midagi huvitavat välja uurida. Enne kui jõudsin selles osas midagi ette võtta, tõsteti mind järgmisesse kohta.
Ilmselt karistuseks liigse mõtlemise eest, kadus kontroll tasakesi käest – teadsin, et magan ja võin teha, mis tahan aga vaatamata sellele oli see pigem tavaline unenägu, võib-olla väikeste laiendustega. Sügav kogemus ruumist ja loodusest olid siis juba puudu.
Usun, et kui teha endale näiteks ülesandeks soov unenäos oma käsi vaadata, siis piisab vaid soovist ja siirast mõttest, et see võib huvitav kogemus olla ja tundes selle ees pisukest aukartust, lendabki see alateadvusesse hoiule ja kunagi ootamatul hetkel, näiteks poole aasta pärast kogetki seda. Minuga nii juhtus.
äge lugu! mul endal pole kahjuks siiamaani päris hästi pikalt kontrolli kätte saada, nii et paluks veel soovitusi selle kohta kuidas seda saavutada
Kas keegi teab mingeid eestikeelseid foorumeid (või muid vorme), kus inimesed igapäevaselt oma LD kirjeldavad? Palju neid inimesi on, kes suudavad seda saavutada? Ja kui tihti parimad selle saavutavad? St et kas nad saavad iga öö LD võime kätte?
Mul on olnud küll siukesi hetkeid tulnud, aga ainult teistmoodi. Ise olen 16aastane
Olen ärganud hästi vara nädalavahetuste ajal ja loomulikult olen hästi unine. Olen natukest aega ärkvel, söön ja värki, vahin natukest aega arvutis ja kui tunne tuleb, et on uni ja väsimus, siis lähen tagasi pikali. Pööran pea seina poole ja panen raadio mängima, et volüüm on madalal, aga mitte nii madalal et ma ei kuuleks midagi. Panen silmad kinni ja siis mõtlen, et tahan und näha. Paar korda kordan seda lauset ja siis järsku……silme ees hakkab jumalast kõhedaks minema ja sisetunne ka kuidagi. Ja, olengi unes, saan kontrollida mida unes teha saan, väga harva ainult, aga ainult maksimaalselt tund aega, kuigi, unes läheb see aeg nii ruttu. Tavaliselt ma und kontrollida ei saa, kui lähen õhtu hilja magama. Tasapisi, äkki hakkan ära harjuma.
varahommikune ärkamine ja seejärel taas magamaminek kindla mõttega kirgast unenägu näha on üks klassikalisi võtteid kirgaste unenägude esilekutsumiseks, nii et tänan mainimast.
Tundub, et hommikune uni on tõesti lihtsaim viis kirgastunud unenägude nägemiseks. Pühapäeva hommik, kiiret pole kusagile, on aega magada lõunani. Mida hommiku (lõuna) poole aeg läheneb, seda pinnapealsemaks jääb uni. Järjest rohkem ärkamist ja magama jäämist…
Ärkasin, keerasin külge ja magama jäämise hetkel tuli justkui ei kusagilt mõte, et võiks järgmises unes teadlikuks saada…
Lühikese kirgastatud unenäo kirjeldusele kirjutan väikse taustaloo.
Kui väike olin (5..6..7a), siis nagu ikka, väiksed lapsed lähevad õhtul vara magama ja ega see uni nii lihtsalt ei tulegi. Tuli ikka veeta mõnda aega mõeldes, ette kujutades… pikale ootamisele ja asjade ettekujutamisele see uni lõpuks ikka tuli ja tihti läksid mõeldud mõtted edasi unenäoks. Justkui algeline versioon kirgastatud unenäost – näed mida mõtled. Tihti tuli vaid mõelda mõne laulu refräänile, kui lugu pandi justkui lindipealt mängima… Enamasti oli see aeg ehk vaid mõned sekundid, kuivõrd üldse magades aega hinnata saab.
Tagasi tulles tänase kogemuse juurde, sarnaselt taustaloole mõtlesin end täna hommikul uuesti magama unesegase mõttega, et sooviksin jällegi näha ühte “unetegu”. Tellimus võeti vastu ja saingi ühe killukese osaliseks.
Enamasti ei jää meelde, kuidas magama jäämine toimub. Seekord toims see kui aegluubis. Tundsin kuidas mõtted visualiseerusid. Istusin keset sõiduteed. Tõmbasin kätega üle killustikuga pinnatud asfaldi. Lahtised killustiku kivid veerasid käte all. Tunne oli pisut kummaline aga siiski reaalne. Vaatasin enda ees olevat maja, mida õieti ei olnudki seal. See mida nägin ja tundsin oli pigem emotsiooni tasandil ning ei joonistunud õieti vaadeldavaks maailmaks minu ümber. Ka kontroll enda keha üle selles unenäos, ei olnud päris täielik. Siiski, kohe kui magama jäin, teadsin, et magan. Jõudsin pisut kogeda seda hägust ja veidrat maailma, teha ise mõned liigutused. Niivõrd teistsugune on ju ise olla unenäos, mitte vaid pealtvaataja nagu enamasti. Mis siis, et vaid hetkeks.
P.s pärast tänast väikest kogemust, googeldasin teema kohta ja leidsin sellise blogi, ehk pakub teilegi huvitavat lugemist:
http://mario-luciddreaming.blogspot.com/
Nii, see oli küll natukene ootamatu, et peale minu ka veel keegi teine midagi sellist kogeb. Ma soovin selle kohta kindlasti kommenteerida. Esiteks, nähtust või kogemust – ma tean et ma olen unenäos – nimetatakse ( vähemalt unisoofilises psühholoogias ) teadvuslikeks unenäoseisunditeks. Inimene magab ja näeb und, kuid ta on sellest teadlik. Selline “võime” on tegelikult üsna haruldane ja raskesti esiletekitav. Kuid siiski võimalik. Lapsena kogesin seda uskumatult tihti – umbes kolm korda nädalas. Mida vanemaks saades, seda raskemini see esile tuleb. Ei ole teada, kas see on üldiselt nii, või ainult minuga. See, et kuidas “tajutakse” ja/või “teatakse” enda viibimist unenäos, selle kogemuse “nauding” sõltub tajutava intensiivsusest. Enamus selliseid kogemusi on üldiselt pinnapealsed – “oh, ma olen tegelikult unenäomaailmas ja magan… mida ma võiksin praegu küll teha”. Kui “tajuda” enda olemist unenäos “palju sügavamalt”, siis hakkab esile tulema uudsed reaalsusetaju ilmingud. Näiteks kui inimene näebki und ja ta teab sellest, siis ta hakkab ka unenäomaailmast “võõranduma”, sest seda pole ju tegelikult olemas. Kaasaarvatud ka seal viibivatest inimestest. Inimene ei kaasa enam ennast seal olevatesse sündmustesse, vaid hakkab hoopis “filosofeerima”, uurima und. Näiteks võtab ta unes kätte mõne kivi – ja mõtiskleb selle üle, et seda pole tegelikult olemas. See on tegelikult enda aju loodud reaalsus. See tundub natuke “liiga filosoofiline või esoteeriline”, kuid siiski selline “asi” on olemas, selline situatsioon. Minu suur üllatus oli see, et ka keegi teine võiks midagi sellist kogeda. Võib-olla ma pole lihtsalt kuulnud seda teiste seast. Kuid olen natuke kahtlev selles, et kui “intensiivne” oli see Teil see kogemus. Varsti ma saadan Unisoofia kohta rohkem andmeid. Kui teil on olnud “selline kogemus”, siis on surm-kindlalt võimalik ka aru saada unisoofias esile tulevaid teadvuseseisundeid. Üks asi veel, kui juba seda teemat puudutada. Mind huvitaks selline võimalik eksperiment, et millised aju osad “aktiveeruvad” teadvusliku ja mitteteadvusliku unenäoseisundi ajal. Kas neil on üldse mingi vahe ja kui on, siis peab olema ainult teadvusega seonduv. Kas selline asi oleks kuidagi võimalik? Näiteks kui “uneskõndija” ( mul ei tule selle unehaiguse nimi meelde) ja tavaunes viibija aju aktiveerituse osad erinevad suuresti, siis kas ka teadvusliku ja mitteteadvusliku uneseisundiga on samasugused seaduspärasused? Midagi peab kindlasti teistmoodi olema.
Unisoofilises psühholoogias on nii, et kui eksisteerib selline võimalikkus – nagu on seda eespool kirjutatud – siis kui me unenäo asemel „kujutame ette“ füüsikalist maailma ( pärismaailma reaalsus on selline, mida kirjeldavad meile füüsika seadused ), siis tekibki „uus“ reaalsustaju. Selline „taju“ aga ei ole võimalik sõnades kirjeldada – sellepärast tulebki luua analoogia ülaltoodu nähtusega. Pärast seda tekib juba eufooriline „aisting“, mis tuleneb „reaalsuse tõlgendamisest“ – näiteks seda, et füüsikalisest maailmast tunnetatakse enda olemasolu unikaalsust, sest inimene eksisteerib maailmas just tänu füüsika seadustele. Jutt võib kindlasti tunduda „peastpõrununa“, kuid selline „asi“ sarnaneb väga ja väga just surmalähedaste kogemustele.
Teadvuslike unenäoseisunditega kaasneb veel üks huvitav „alaliik“ ja see on üsna ohtlik. See on väga ohtlik situatsioon. Selline, et inimene ei saa „unes“ aru et kas ta on ärkvel või tegelikult magab. Selline on ka minuga juhtunud. Ohtlikkus seisneb selles, et kui inimene on tegelikult ärkvel, kuid ta arvab ennast olevat magamas, siis võib ta korda saata midagi sellist, mida ta ärkvel olles teha kindlasti ei soovi. Näiteks maja katuselt alla lennata – lootes et jääb õhku hõljuma. See ei ole fantastika. Selline võimalikkus on minuga juhtunud, kuid ma siiski magasin – ei olnud ma ärkvel. Neid nähtusi ma nimetan – amnestiaks. Sellised situatsioonid on tegelikult vaimselt üsna kurnavad – aju otsib reaalsuses lokatsiooni, et kus ta hetkel viibib. Selle tulemusena ei tea kuidas käituda – kas normaalselt või ebanormaalselt.
Huvitav ,et keegi ei ole maininud Carlos Castanedat. Kas ei olegi kellelegi ette sattunud?
Mina olen Castanedat omal ajal palju lugenud. Aga kriitilisemalt mõeldes ja uurides selgub, et tema kirjutised on pigem hea ulme kui midagi, millest juhinduda (nt http://en.wikipedia.org/wiki/Carlos_Castaneda#Reception )
Hakkan ka proovima suvevaheajal Koige parem.muidu kuidas sa seda kontrollid, naiteks lendamist.mõtled lihtsalt et Tahar lennataja lendadki?
hehe no edu suvevaheajal katsetamisel – kui sinnani jõuad, küll siis näed, kuidas see kontroll toimub. head une-juhtimist …
Väga head kogemused ja suurepärane, et jagate. Omalt poolt lisan arvamuse eneseteadvuse olemasolu kohta. Ei ole olemas teadvust, mis ennast ei teadvusta. Enese teadvustamine on täiesti loomulik ja iseenesest toimuv (iseenesest teadvelolek) omadus. Teadvus ei eksisteeri ilma selle omaduseta kui nii võib nimetada. Veel. Ei ole olemas kahte teadvust või niisugust asja ehk nähtust, kus esineb kaks teadvust. On ainult üks teadvus. Osad spirituaalsed õpetajad nimetavad selle erinevaid tasandeid: unenägudeta uni, uni, ärkvelolek ja kohalolu. Unenägudeta uni ja uni on ilmselt enamikele arusaadavad. Ärkvelolek on seisund, kus inimene on ärkvel, kuid on samastunud oma vormiga (kehaga), täpsemalt mõtetega, ideede ja tunnetega, uskudes ennast olevat see isik siin ja praegu. Isiksusel või mõtteminal (abstraksusel), siin ja praegu, on jutustada oma lugu, mis on samal ajal ka tema identiteet ja mis on tihedalt seotud tema kujutletava psühholoogilise aja: mineviku ja tulevikuga. Kohalolek või kohalolu on loomulik teadvelolek iseendast ehk eneseteadvus või enese teadvustamine, mis on samuti teadlik iseenese teistest tasanditest: unenäguteta unest, unest ja ärkvelolekust.
Tere taas,
Üks selline küsimus, et kui inimene “suikub” unne, siis kas ta “läbib” mingisuguse “mälukaotuse” faasi? Küsin sellepärast, et olen ilmselt seda ise kogenud. See vist seletab ka ära, et miks inimene “ei mäleta” unenäos ( enamasti ), et ta tegelikult jäi magama ja näeb und.
ilmselt pole korrektne rääkida mälukaotusest, sest vastavaid mälusisusid ilmselt kunagi ei salvestatagi (tänu muutustele aju neurokeemilises tasakaalus) – mida ei salvesta, ei saa ka kaotada.
ma alguses mõtlesin ka et kas “mälukaotus” on ikka õige sõna. Kuid tõesti, mingisuguse selle sarnase faasi me ju läbime. Ilmselt on see vist teadvusekaotus, enne kui me unne suikume. Ma arvan et see on nii, sest vahel ma olen seda ise tundnud.
jah, teadvus kaob küll; see, et teadvus unes mingil hetkel kaob, on olnud üks selle blogi läbivaid teemasid, vt nt oktoober 2008 – https://teadvus.wordpress.com/2008/10/15/miks-teadvus-magamise-ajal-kaob/
Madis võtab kokku hiljutise ülevaateartikli kirgaste unenägude esilekutsumise meetodite kohta: http://oneirofiil.blogspot.de/2012/11/ulevaade-teadvustatudkirgaste-unenagude.html
Madis kirjutab paarist hiljutisest tööst kirgaste unenägude alal: http://oneirofiil.blogspot.com/2012/12/kirgas-uni-areneva-aju-tooonnetus.html
Täitsa lõpp kui lahe, et keegi sellest kirjutab. Olen ammu rääkinud sõbrannadele, et suudan oma unenägusid kontrollida, aga nähes nende nägusid tundus mu jutt totter ja võimatu. Ma näen peaaegu igal ööl pikka ja seiklusrohket unenägu ja üldjuhul mäletan neid alati hommikul või kui ei siis päeva jooksul meenuvad. Mitte küll alati, aga väga tihti suudan endale unenäos teadvustada, et tegemist pole reaalsusega. Olen mitmel korral proovinud unenäotegelastele selgeks teha, et oleme kõik unenäos ja lebame hetkel lihtsalt oma voodites. Näiteks eile öösel nägin sellist und, kus tahtsin varastada poodi, hullata poistega ja teha muid lollusi. Kuna suutsin jälle endale öelda, et tegemist on unenäoga ning tagajärgede eest ma vastutama ei pea, hakkasid seiklused pihta. Eelnevates kommentaarides lugesin, et olete proovinud seda kontrolli saavutada, aga minul on see küll kõik kogemata tulnud. Vahel tundub see isegi väga veider ja hirmuäratav, sest ei tundu hea mõte unenägusid reaalsusega segada, aga ma ei suuda seda ka takistada.
Tõsiselt raske uskuda seda, aga mis siis kui ma ei näe niisama unenägusi ?
lase oma elukaaslasel end üles ajada siis, kui Sul silmad kiiresti laugude all liiguvad – kas ikka ei näe unenägusid? aga uuemad tööd näitavadki, et tõepoolest leidub inimesi, kes üldse unenägusid ei näe
Nagu näha, siis enamasti seotakse unenäo keskkonna ”struktuur” ärkveloleku omaga. See avaldub ihades ja soovides mida soovitakse teha ärkveloleku reaalsuses, kuid mille teostamine (vähemalt praegu) on kahjuks võimalik ainult unenägemise reaalsuses. Selleks on siis tegevused nagu lendamine, teleportimine ning teised sarnased teostamised. Leiangi, et need üleloomulikud tegevused kuuluvad siiski ärkveloleku reaalsusesse( mis siis , et need ”võimatud” on, läbi nende toimub selle reaalsuse piiritlemine ja defineerimine). Kandes üle säärase mõtlemise unenägemisse, võib osutuda võimalikuks teatav ”toppama” jäämine ning unenägemise tegeliku olemuse ja potensiaalideni mitte jõudmine. On üsna kergelt kindlaks määratav ruumi ja aja avaldumine unenägemises. Kui ta üldse avaldub, siis sootuks erineval moel ärkveloleku reaalsusest(aastate kogemine sekunditena jms). Minu hüpotees on lasta end lahti algul nimetatud soovidest ning asuda seda keskkonda teataval moel ”uurima”. Antud artikli keskne termin ”teadlikkus” on ka siin vajalik. Nagu näha on need hetked kus ollakse täiesti teadlik, et nähakse und, üsna üürikesed. Mingisuguse tegevusega toimubki teadlikkuse hajutamine, sest kõik nõuab teatavat ”keskendumist”. Vähemalt alguses oleks ratsionaalne üksnes keskenduda teadvelolekule ning kui on saavutatud piisavalt hea oskus oma teadlikkuse alalhoidmiseks, saab asuda ”tegudele”. Väga produktiivsed on erinevad dialoogid, end huvitavatel teemadel( nt jutt F. Crick’ga). Läbi dialoogi on info ülekanne palju vahetum ning ei ole vaja interpretatsiooniga nii suurt pingutust, kui visuaalsete stseenide puhul. Heaks näiteks oleks und nähes teadvel olles küsida: miks ma olemas olen? Mis on alateadvus? On üsna huvitav kuidas unenägemise keskkond sellele reageerib. Kahjuks olen ka ise veel algaja ja rohkemaks ma võimeline esialgu pole kui ainult perpektiivi jagamiseks.
aitäh, see on hea ja huvitav mõte. Kõik edukad unenägude juhtijad võiksid seda tõepoolest proovida ja miks mitte siis siia blogisse ka tulemustest märku anda!
ma tahaks seda kaa proovida
selle fenomeni – kirgaste unenägude kohta – ilmus töö ajakirjas Nature Neuroscience. Jaan-Juhan Oidermaa võtab selle töö kokku – http://teadus.err.ee/v/psyyhika/f9789208-6f0c-4834-9aa4-d8dbd22efec2
neurocritic võtab selle viimases kommentaaris mainitud seksika töö kriitilise luubi alla: http://neurocritic.blogspot.com/2014/05/does-gamma-tacs-really-induce-lucid.html
Ma olen arvanud, et unenägu on teadvuse kvantolek või superpositsioon e unes on just kui kõik ärkveloleku teadvuse olekud korraga võimalikud. See tõttu on neist unenägudest kerge välja kukkuda, kui ilmneb mõni selgem kogemus, mis superpositsiooni kollabeerib.
Mul endal on juhitavaid seiku üsna sageli unes, nt lendamise momendid, kus taipan et ot, ma ju olen unes ja seega ma saan oma lendu juhtida, aga ise ei ole osanud neid unesid esile kutsuda.
Üks värvikamaid kogemusi oli ca aasta peale seda kui sündis mu praegu 9 aastane tütar. Tütre sünniga kaasnes ülivõimas armastuse tunne, mille taolist polnud varem elus kogenud, aga ka hirm tema kaotamise ees, mis oli üsna piinav ja mulle tundus, et kui temaga midagi juhtub, siis ma suren ka ise. Kuni kogemuseni kord unes, kus mulle oli antud ülesanne oma tütar teadvusetuks lüüa, mille tarbeks oli mulle eraldatud selline suur plastmassist multifilmi haamer. Punase varre ja kollase lõõtsostsaga.
Hakkasin siis oma tütart taguma, mis oli väga õudne tunne, sest tütar vaatas mind segaduses ning abitult ja hüüdis issi-issi. Ma siiski jätkasin tagumist, sest ma teadsin õige õrnalt, et ma tegelikult magan ja et ma pean selle ülesande igal juhul lõpuni viima. Tagumise käigus ma läksin ise just kui järjest rohkem peast segi, sest kogemus oli ülijube, kuni tütar jäigi teadvusetult lebama ja ma ei teadnud, kas ta oli uimane või ma olin ma ta tapnud. See kogemus ületas mu taluvuse piiri ja ma läksin lõplikult segi, mis tähendas, et ma tegelikult ärakasin üles. Selle unega sai mu irratsionaalne tütre-surma hirm lahendet.
Olen läbi aastate näinud korduval kirkaid unenägusid. Üks nipp, mida soovitan – kui on võimalik, siis rääkida kellelegi oma plaanist näha kirkaid unenägusid vahetult enne magama jäämist. Räägi, mis see on, mis tunne see on, kuidas seda saavutada jne. Ja seda ise vaimustuses olles sellest. Töötab väga hästi! Kuna elan üksi, siis seda taktikad saan üsna harva kasutada, aga kinnitan et see toimib.
Mäletan, kui nägin oma esimest teadlikult tekitatud “kirgast unenägu” (enne tekisid need), nägin oma lapsepõlve kodu ja oma koera, keda füüsilises maailmas enam ei eksisteerinud.
Huvitav oli see, et ma ei võtnud täielikult kontrolli – kõndisin koduõues, maja nurga taga seisis traktor, koer istus trepil ja liputas rõõmsalt saba. Kõndisin edasi ja imetlesin kõike ümbrust. Siis otsustas koer, et peab mind tervitama – tuli joostes minu juurde ja hüppas nagu oli talle omane. Vaatasin korra veel ringi ja tundsin üleloomuliku rahu. Seejärel ärkasin.
Sellel teemal võiksin lõputult rääkida ja meeldib sellest rääkida. Siin loen, et esimese asjana hakatakse lendama. Pfff. Mõttetu 😀
Oma esimeses kirkas unenäos (olin siis umbes 7 aastane), ja see tekkis ise, ma veedsin aega oma sõpradega imeilusas pargis. Palju ei mäleta, aga mäletan selgelt, kuidas ma ütlesin sõpradele “davai, ma ärkan nüüd üles”.