Teadvuslik tahe mõjutab närvirakke!
Täna ilmus teadustöö, mille kohta kuuleb ilmselt peagi paljudest infokanalitest. Ilmselt väidetakse, et teadlased näitasid, kuidas inimeste teadvuslik tahe muudab üksikute närvirakkude aktiivsust. See väide polekski nii vale, kuid mida ta täpselt tähendab?
Moran Cerf, Christof Koch ja teised avaldasid maailma tähtsaimas teadusajakirjas Nature artikli, mille pealkiri on vaat et sensatsiooniline – „oimusagara neuronite tahtlik kontroll“. Ma tutvustan seda artiklit pikemalt kunagi hiljem, sest praegu tahaksin keskenduda millelegi, mis on minu arvates tähtsam. (Kes ei kannata oodata, leiab postituse lõpust viited selle töö kajastusele rahvusvahelises pressis ja võib vajadusel esitada küsimusi siia samasse kommentaaride alla.)
Nimelt on mul halb aimdus, et seda tööd hakatakse (ära) kasutama, väites, et see tulemus näitab, nagu oleks teadvus midagi ajust erinevat ja kontrolliks üksikneuroneid ja aju. Seda oleks sellest tulemusest väga ekslik järeldada. Oluline on märkida, et sellist järeldust ei tee ei autorid ega ka loodusteadlased, kes seda artiklid loevad.
Need tulemused tõepoolest näitavad, et meie teadvus (või tahe) võib mõjutada närvirakkude aktiivsust. Kuid nad ei näita ja ei tähenda, et teadvus (või tahe) oleks midagi ajust erinevat. Nimelt on väga lihtne mõista, et nende tahtlikult kontrollitavate närvirakkude aktiivsust mõjutavad mingid teised neuronaalsed protsessid, mis toimuvad otse loomulikult ka ajus. Ja nende teiste protsessidega kaasnebki tunne nagu me tahaksime ja kontrolliksime (või need teised protsessid ehk ongi tunne nagu me tahaksime ja kontrolliksime). See, kuidas see „tunne kaasneb“ ajuaktiivsusega või kuidas ajuprotsessid “ongi tunne” ja mida see üldse tähendab, jääb ka edaspidi küsimuseks, mida tuleb ja tasub edasi uurida. Selge on see, et aju ja teadvuse vastandamine ja teineteisest lahutamine ei ole lahendus sellele küsimusele, vaid lihtsalt küsimuse eest põgenemine.
Muuseas: Väidet, et teadvus ja tahe on (keerukad) ajuprotsessid, ei pea kartma ega ebameeldivaks pidama – aju ju ei kontrolli mind (ja mina ei kontrolli aju), kui „mina“ polegi midagi muud kui keerukad ajuprotsessid.
Allikas:
Cerf jt (2010). On line, voluntary control of human temporal lobe neurons. Nature
kajastus maailma pressis:
ScienceNews
ScienceDaily
Wired
Teadvuse Suure Probleemi Lahendamine 
Tsitaat- aju ju ei kontrolli mind (ja mina ei kontrolli aju)
Kole lugu siis küll, ütleks sellepeale 🙂 Jookseme päris kontrollimatult ringi või kontrollib äkki keegi kolmas? See salapärane teadvus siis vististi – aina hirmuäratavamaks see lugu läheb 🙂
kui tsitaat lõpuni sõnastada, siis peaks mõte kokku tulema küll – kui aju ja “mina” pole kaks erinevat asja, siis on ju tõepoolest kummaline rääkida sellest, kuidas üks teist kontrollib. kui mingi “asi” on ühelt poolt vaadatuna X ja teiselt poolt vaadatatuna Y, siis ei ole tegu kahe erineva “asjaga” ja oleks ju ka väär väita, justkui X kontrolliks Y’t või vastupidi. ehk keegi tuleb välja mõne tabava analoogiaga selle näite jaoks.
Ma arvan, et selle postituse pealkirja võiks võrrelda järgneva analoogiaga: Suurte globaalsete õhumasside liikumise järgi saab ennustada tänavatel tekkivate väikeste keeriste arvu. ?
Ei tea mis siin uut ja huvitavat on? Iga eesel teab, et kui ta tahab saba liigutada, siis tuleb aktiveerida umbes 1000 sabaliigutamisneuronit.
Midagi läks metsa
ma muuseas nõustun, et “teadusliku uue teadmise” poolest see töö millegi erilise ja ootamatuga ei sära. pigem lihtsalt hea mahlane palake pressile.