Ma tean, mis Sa unes näed!
Kuidas oleks, kui keegi saaks mingi masina abil näha, mida te unes näete? Hirmutav!? Samas, kuna me unustame enamuse sellest, mida me unes näeme (ja mõni unustab kõik, väites, et ta ei näegi kunagi unenägusid), siis oleks üsnagi tore enda jaoks, kui saaks hommikul videomakist oma unenägusid vaadata. Peagi on see võimalik! Eelmises postituses tutvustasime, et tänapäeva tehnoloogia abil on võimalik öelda, millist suvaliselt valitud piltidest inimene parajasti näeb. Täna astume sammu edasi ja räägime tööst, kus ajaktiivsuse mustri põhjal koostati ekraanile see pilt, mida katseisik nägi.
Katseisikule näidati paarsada pilti, millel olid (lihtsustatult öeldes) erinevad kujundid. samal ajal mõõdeti katseisiku ajuaktiivsust fMRI abil. seejärel kasutati matemaatilisi algoritme, et ehitada rekonstruktsioonimasin. Eriliseks tegi masina see, et ta kasutas “lokaalseid dekoodereid” – võeti erinevate suurustega ruumipiirkonnad (nt 1 x 1, 2 x 1, 2 x 2) ja iga erineva ruumipiirkonna jaoks õpiti selle ruumipiirkonna sisu rekonstrueerima, kusjuures sama ruumipiirkond sai dekodeeritud mitmesuuruste lokaalsete dekooderite abil. Lõpuks kasutatakse infot kõikidest lokaalsetest dekooderitest, mitmel tasandil, et pilti rekonstrueerida.
Masin töötas – suudeti rekonstrueerida pilte, mis kuulusid 2 astmel 100 suurusesse pildihulka. Samas on aus ära mainida, et pildid polnud mitte loomulikud stseenid, vaid erinevatest kontrastidest moodustuvad kujundid. selliseid pilte on palju lihtsam rekonstrueerida, kuna me teame, kuidas sellist informatsiooni töötlevad visuaalsed ajupiirkonnad oma tööd teevad. (Lihtsalt sõnastades: kontraste analüüsivad varased visuaalsed piirkonnad, keerukamaid sisusid kõrgemad visuaalsed piirkonnad, mille tööprintsiibid pole nii lihtsad ja pole tänaseni päris välja selgitatud.) Aga kirjeldatud töö idee oli lihtne ja geniaalne ning annab põhjust arvata, et kui ajust mõõdetav signaal suudetakse täpsemaks teha, siis on põhimõtteliselt kõik võimalik (nagu eelnevalt mainitud, kasutati fMRI andmeid, mille üks ühik sisaldab vähemalt 100 000 neuronit – lahutusvõime võiks olla 100 000 korda parem => mõtetelugemine võiks olla 100 000 korda parem).
Niisiis, mõelge oma privaatsed mõtted täna, sest homme nad ehk enam ei olegi nii privaatsed!
Allikas: Miyawaki et al., 2008, Neuron: Visual Image Reconstruction …
Teadvuse Suure Probleemi Lahendamine 
Väga hämmastav. Need pildid seal artiklis panevad mõtlema küll, et juba praegu saab täiesti lugeda mõtteid. Väga väga äge 🙂
Imelik mõelda, et äkki kaugel/lähedal tulevikus räägivad inimesed ka nendest piltidest nii nagu meie räägime praegu näiteks esimestest arvutitest. Et need olid täiesti kasutud ja sisaldasid vigu jne, aga areng on olnud päris kiire. Väga vinge 🙂
hämmastav jah. mäletan, et enne kui ma psühholoogiat õppima asusin, vaatasin mõningaid videoloenguid ja siis kirjutasin endale lapselikult üles, mida oleks lahe teha või näidata. sinna on ka kirjutatud “üritada enda või kellegi teise mõtteid / nägemise sisusid projektoriga seinale näidata”. umbes aasta tagasi lugesin seda kohta ja naersin oma naiivsuse üle, kuid tänaseks on selge, et see, mis mõne aasta eest tundus veel ulmekirjanduse valda kuuluvat, võib tõepoolest lähiaastatel reaalsuseks saada. hirmutav, aga huvitav.
Ma isegi ei oska näha seal nii palju hirmutavat. Rohkem lihtsalt hämmastav… olen tihti mõelnud, et mis võivad need asjad olla, mida mina ei mõista, aga minu lapselapsed mõistavad nagu praegu on arvutite ja vanavanematega… aga jah… sama moodi nagu algul ei osatud näha milliseks arvutid meie ühiskonna kujundavad, ei ole meil õrna aimugi, milliseks igasugused muud süsteemid selle kujundada võivad.
Ja võimalik, et see kõik on ju alles algus!
Veel mõnusam võrdlus oleks äkki nende vanade telekatega. Esimeste televiisorite pilt oli ju selline, et väga vaevu oli aru saada, et mida pildil kujutatakse. Ja vist olid mingid sellised võistlused isegi, et inimsed proovisid ära arvata, et mida telekast näidati. Praegu tunduvad mulle väga sarnased tulevikus ilmuvad esimesed unenägude lugejad 🙂
Kui ma juba hoogu läksin, siis jätkan.
Mõtlesin, et nüüd, kus selline tehnoloogia/idee on juba olemas, võtab selle enda kätte ka kurikuulus turumajandus.
Kui mõelda, et kui edukad on need ettevõtted, mis on loonud mingi uue standardi (a’la microsoft, nokia), siis võib arvata, et seda mõtete lugemise standardit üritavad luua vägagi paljud indiviidid, ettevõtted ja riigid. See, aga võib viia jällegi ülikiirele arengule, sest sellistel juhtudel tulevad turumajanduse parimad küljed kõige paremini välja. Nii et väga äge endiselt 🙂
kujutan ette, et inimeste- ja kultuuridevahelisi erinevusi nägemises võib ka küllaltki huvitav uurida olla … kas aborigeen, hindu ja eurooplane näevad nokia telefoni samamoodi? kas kaks inimest näevad sama pilti samamoodi (ehk on ühe jaoks kontrastsemad mäed, teise jaoks jõed)?
Tere!
Natuke hämaraks jäi minu jaoks selle katse protseduur. Kas ma saan õigesti aru, et vahetult pärast nn. “rekonstruktsioonimasina” loomist paluti subjektil kujutleda mingeid kujundeid (samal ajal vaadeldi tema ajuaktiivsust) ning öeldi katseisikule, mis kujundite peale ta parasjagu mõtles? Kui nii, siis kehtivad sellised “rekonstruktsioonimasina” andmed ju rangelt nimetatud subjekti kohta ning on nii ehk naa ajas (üsna kiiresti) muutuvad. Kolmandaks: kuidas on see ettevõtmine magamisega seotud? Ning neljandaks : kas ei ole nii, et mistahes hämaral kujundikogul on üsna suur tõenäosus sarnaneda mistahes teise hämara kujundikoguga?
Hääd,
Tiit
1. õige, igasuguse mõtetelugemismasina algoritmid kehtivad ainult vastava subjekti puhul. aga just need viimased kaks siin raporteeritud tööd on küllaltki hämmastavad ja annavad alust arvata, et kui meil on võimalik saada täpsemaid signaale aju kohta, siis muutub ka mõtete lugemine või rekonstrueerimine robustsemaks ja ehk ühel hetkel enam ei sõltugi katseisikust (ajud on erinevad, kuid kui mõtetelugemise algoritmid on piisavalt head, siis suudetakse teatud hajuvust tolereerida)
2. kirjeldatud eelmises töös näidati, et algoritmid töötavad sama hästi ka aasta hiljem (st ajas muutuvus ei ole probleem)
3. kui suudame rekonstrueerida, mida katseisik näeb, siis suudame ju ka rekonstrueerida, mida ta unes näeb? (ühesõanga, unenägude rekonstrueerimine võiks olla sellise masina rakendus)
4. hämar kujundikogum = hämar kujundikogum ja seda hämmastavam ongi, et mõtetelugemine selles tingimuses töötab => hoopis lihtsam oleks ju lugeda ajust välja, kas on esitatud mehe nägu või lihtsalt must taust. autorid näitavad igas katses, et mõtetelugemismasin suudab valida just õige pildi või siis et masina rekonstruktsiooni järgi saab valida just õige pildi, mis sest, et pildid on omavahel väga sarnased ja võimalike piltide arv on väga suur.