Leiti enesevaatluse võimega seotud ajupiirkond
Kui hästi ma sooritasin eilse testi? Kui selgelt ma ikkagi nägin rattaõnnetuse põhjustanud autojuhti? Kui kindel ma olen oma ütlustes ja väidetes? Selliste otsuste tegemiseks on tarvis enesevaatlust ehk introspektsiooni: on vaja teadmist iseenda teadmisest. Hiljutine teadustöö uurib, millised ajupiirkonnad on seotud sellise kõrgemat sorti vaimse protsessiga.
Stephen Fleming ja kolleegid Londonist andsid katseisikutele kahe vastusevariandiga keerulise tajuülesande, kus katseisikud vahel otsustasid õigesti, kuid vahel ka valesti. Kui ülesanne on mõne katseisiku jaoks väga lihtne, siis sai seda raskemaks teha, muutes teatud katseparameetreid. Nii kindlustati, et kõikide katseisikute õigete vastuste osakaal on umbes sama suur – 70%.
Enesevaatluse võimet uuriti järgnevalt. Pärast seda, kui katseisik oli vastaval katsekorral valinud ühe vastusevariandi (õige või vale), küsiti talt, kui kindel ta oma taju-alases otsuses oli, skaalal ühest kuueni (1 = madal suhteline kindlus, 6 = kõrge suhteline kindlus). Uurides nõnda 32 katseisikut selgus, et ehkki nende õigete vastuste osakaal oli üle katse sarnane (kõigil 70%), oli nende enesevaatluse võime väga erinev – mõned katseisikud olid vahel väga kindlad ka siis, kui nad tegelikult eksisid; osad katseisikud olid ebakindlad ka siis, kui neil oli tegelikult õigus; mõned katseisikud olid endas kindlamad siis, kui nad tõepoolest õigesti vastasid ja ebakindlamad siis, kui nad eksisid. Õigete/valede vastuste ja vastava katsekorra enesekindluse järgi arvutati välja niiöelda enesevaatluse võime mõõt, kus kõige kõrgemal olidki viimati mainitud katseisikud – just neil oli selle mõõdu kohaselt adekvaatne enesevaatlus, sest nende teadmine oma enda tajust oli kõige usaldusväärsem.
Kõikide katseisikutega viidi läbi ka magnetresonantstomograafia (MRT). MRT võimaldab kuvada ajupiirkondi küllaltki hea ruumilise lahutusvõimega – teatud meetodite abil saab üsna täpselt hinnata hallaine massi ja valgeaine struktuuri. (Hallaine moodustavad peamiselt närvirakkude kehad, valgeaine peamiselt närvirakkude pikad jätked ehk aksonid.) Analüüsi tulemusena selgus, et inimestel, kellel oli parem enesevaatluse võime, oli rohkem hallainet eesmises otsmikusagaras piirkonnas (paremas eesmises prefrontaalses korteksis). Teisisõnu võis selle ajupiirkonna hallaine massi järgi ennustada, kui hea enesevaatlusega vastav katseisik sellises katses on. Lisaks sellele tulemusele leiti, et ka valgeaine, mis moodustus vastava otsmikusagara piirkonna ühendustest teiste ajupiirkondadega, oli sõltuv enesevaatluse võimest.
Seega on enesevaatluse võime seotud eesmise otsmikusagara neuroanatoomiaga. Kuid kust tulevad inimestevahelised erinevused enesevaatluses? Võimalik, et need on geneetilised, kuid on samuti võimalik, et enesevaatluse võimet saab treenida. Viimasel juhul võiksid plastilised õppimisprotsessid eesmises otsmikusagaras viia usaldusväärsema enesevaatluseni. Lõppude lõpuks, kuna erinevused enesevaatluse võimes on seotud just eesmise otsmikusagaraga, mis on fülogeneetiliselt hiljutine ajustruktuur, siis leiab sellest tööst kinnitust idee, et enesevaatlus – mõtlemine iseenda mõtetest ja tajudest – võib olla evolutsiooni poolt valitud omadus, mis ilmselt eristab inimesi paljudest loomaliikidest.
Eesmine otsmikusagar on seotud ka teadvusega. Stanislas Dehaene töörühm on näidanud, et prefrontaalse korteksi kahjustusega patsientidel on kõrgem lävi teadvustamiseks – nad vajavad pikemat aega kui kontrollisikud, et teadvustada nendega võrdsel tasemel visuaalseid stiimuleid. Samuti näitas Hakwan Lau uurimisgrupp hiljuti, et prefrontaalsesse korteksisse antud TMS-impulss mõjutab visuaalse teadvuselamust, kuid mitte õigete-valede vastuste osakaalu. Need tulemused koos tänakirjeldatuga viitavad tugevasti võimalusele, et prefrontaalsel korteksil on teadvustamises olulisem roll kui nii mõnedki teadvuseteooriad seda tunnistavad. Siiski peab edasine uurimustöö näitama, mis see roll täpselt on ja kas teatud tüüpi teadvusülesannetes on võimalik hakkama saada ka prefrontaalse korteksita. Kõige põletavam küsimus on, kas prefrontaalset korteksit on tarvis teadvuselamuse enda (nö fenomenilise teadvuse) jaoks või on prefrontaalne korteks seotud teadvuselamuse edastamisega (nö juurdepääsuteadvusega).
Allikas:
Fleming jt. (2010). Relating introspective accuracy to individual differences in brain structure. Science, 329, 1541-43.
Teadvuse Suure Probleemi Lahendamine 
Tore töö. Lihtne (liiga lihtne?) loogika ütleb, et kuna tegemist on metataseme teadvusprotsessiga, siis on tegemist kahe eraldi tasemega (teatud teadvusprotsess hindab teatud erineva teadvusprotsessi tulemit). Kui see on nii, siis tuleb järeldada, et hinnatav on mujal kui hindaja. Seega ainult otsmikusagar ei taga teadvuslikke kogemusi (jäädes muidugi kõnealloleva uurimuse teema piiresse). On ka selline võimalus, et teadvuskogemus tekibki ainult siis, kui on hinnatav ja hindaja — kaks ajusisest reaalsust — mis omavahel interakteerudes tekitavadki teadvuskogemuse. See omakorda eeldab, et juba katse esimeses osas pidid mõlema taseme realiteedid mängus olema. Hiljem metataseme hinnangus samalaadset interaktsiooni tehes, kuna seda tuleb teha mäluandmetele toetudes, on otsmiku suhteline osakaal oluliselt suurem kui madalama taseme protsesside osakaal. Esimeses uurimuse osas aga on arvatavasti madalama taseme protsessidel SUHTELISELT suurem osakaal.
see artikkel on ka mujal meedias kajastust leidnud.
ERR teadusuudised – http://teadus.err.ee/artikkel?id=2671&cat=1
Science Daily – http://www.sciencedaily.com/releases/2010/09/100916145047.htm
Wellcome Trusti pressiteade – http://www.wellcome.ac.uk/News/Media-office/Press-releases/2010/WTX062687.htm
Kas enesevaatluses ei võiks osaleda üldse kõik ajuosad, mis on vajalikud emotsioonide, enesetunde ja muu sellise tajuks? Tähelepanus ja keskendumises osalev prefrontaalne korteks peaks ka nende hulka jääma.
“võiks” ikka, aga eks teaduse juures ongi tore see, et saab katseliselt näidata, millised piirkonnad tõepoolest vastava ülesandega seotud on – antud katses ja antud muutujate puhul leiti vaid need prefrontaalsed piirkonnad (ja, ehkki sellest palju ei räägita, oli tulemuseks ka negatiivne korrelatsioon enesevaatluse mõõdu ja vasaku alumise temporaalkääru aktiivsuse vahel).
Sellel leheküljel näiteks loetleti enesevaatluses ettearvatavalt insula, anterioorse singulaatkorteksi, somatosensoorse ja orbitofrontaalse korteksi osalust.
kõik on õige, aga nagu ma oma eelmises kommentaaris väljendasin – antud töös ja antud muutujate puhul leiti, et ainult märgitud ajupiirkonnad on seotud sellise enesevaatlusega (nagu see antud töös defineeritud oli)