Ootused muudavad teadvustamise kiirust
Mu juhendaja sai tegelikult juba ligi kuu aega tagasi hakkama oma teise suure tähtsusega empiirilise töö avaldamisega. Artikkel ilmus ajakirjas Journal of Neuroscience ja pajatab sellest, kuidas teadvustamise “hetk” (see ajapunkt, mil informatsioon teadvusesse jõuab) ei pruugi olla alati sama, vaid võib sõltuda näiteks sellest, kas me teame, mis objekt meile kohe-kohe ekraanile esitatakse. Küllaltki mõnus ja internetis tiirlev pressiteade selle uurimistöö kohta võtab kokku kõik olulisemad punktid ja järeldused. Nagu ikka, on pressiteates see töö sõnastatud ehk pisut ägedamaks, kui ta tegelikult on – töö on küll põnev ja põhjalik, kuid jätab palju lahtiseid küsimusi, mis vajavad edasist süvenemist. Kui kellelegi jääb pressiteatest väheks, siis originaalartikli leiab siit.
Teadvuse Suure Probleemi Lahendamine 
Vahva muidugi. Mis mind mõnevõrra häirib on see, et — teades Jaani panust selle artikli viimistlemisel ja arenduses diskussioonide ja soovituste abil — ei leia ma kusagilt artiklist tunnustavat tänuavaldust (acknowledgement) ka temale. Võib-olla ei ole see Tshiilis või Frankfurdis kombeks, et juhendaja juhendatava abi ära märgib?
aitäh toetuse eest. aga ma arvan, et peamiseks põhjuseks on lihtsalt unustamine – see artikkel oli suures osas valmis juba poolteist aastat tagasi ja oma kommentaarid andsin ka just tol ajal. kommetega pistmist ei tundu olevat, sest ühes peagi veelgi tähtsamas ajakirjas ilmuvas artiklis oleme minu teada mõlemad tänusõnade all (või vähemalt olime seal kirjas artikli revisiooni minevas versioonis).