kas keel mõjutab mõtlemist?

Kas Jaan saaks tähtsatest teadvuseteaduse töödest aru, kui eesti keeles poleks sõna „teadvus“? Kas meil oleks siis võimalik nautida neid arvukaid postitusi sellel teemal? (ja kas me ise üldse suudaksime neid nautida). Need on küsimused, mis mind täna piinavad. Ja ma pole mitte esimene, kes sellistel teemadel mõtleb. Juba pikalt on teadlasi huvitanud linguistilise determinismi küsimus: kas keel mõjutab meie taju, mõtlemist ja maailmast arusaamist?

Sama küsimus huvitas ka Peter Gordonit, kelle 2004. aasta publikatsioonil siinne kirjatöö põhineb. Et asjas selgust saada, rändas ta Amazonase vihmametsadesse, kus elab Pirahă-nimeline hõim, ning elas ja katsetas nendega mõnda aega (päris tore elu, arvestades seda, et selle mitteametliku ja koduste vahenditega läbiviidud uurimustöö tulemused avaldati mainekas teadusajakirjas Science!). Selle hõimu puhul on eriline see, et nad kasutavad numbrite lugemisel süsteemi „üks-kaks-mitu“. Sõna „hói“ (rõhk sõna keskel, hääl langeb) tähendab nende keeles ühte, kuid mitte alati ainult ühte, nagu meil, vaid vahel ka väiksemat kogust ühest kolmeni. „Hoi“ (rõhk sõna lõpus, hääl tõuseb) tähistab aga kahte või siis suuremat kogust kui „hói“. Lisaks on nende sõnavaras veel „baagi“ või „aibai“, mis tähendavad mitut.

Peter Gordonit huvitas, kas selline numbrite lugemise süsteem mõjutab ka seda, kuidas hõimuliikmed koguseid tajuvad. Et seda testida, viis ta läbi rea meie jaoks lihtsana tunduvaid katseid.
Esimeses katses ladus ta lauale sirge rea patareisid ja palus katsealusel laduda sama kogus patareisid oma lauapoolele. Kogustega 1-3 said hõimuliikmed hästi hakkama, kogused 4-8 õnnestusid neil 75-protsendilise täpsusega. Keerulisemaks läks asi siis, kui Gordon kasutas oma lauapoolel pähkleid, samas kui katsealused ikka patareisid laduma pidid, või siis, kui neid pähkleid ainult korraks näidati ja katsealustel hetk hiljem sama kogus lauale laduda tuli – viimasel juhul langes õigete tulemuste arv kohati alla 50 protsendi. Pirahăde tulemuste paranemisele ei aidanud kaasa isegi see, kui neil oli võimalus õige vastuse eest kommi teenida. Nimelt asetas Gordon katsealuse silma alla purgi kommi, millel oli pilt teatud arvu kaladega. Seejärel peitis ta purgi oma selja taha ja tõi koos teise samasuguse purgiga uuesti välja. Teise purgi sildil oli üks kala rohkem või vähem. 1-2-3 kalakese puhul suutsid Pirahăd selle ülesande lahendada 80-protsendise täpsusega, kuid juba kolme ja nelja kalakese võrdlusel langes täpsus 50-protsendi ligi (millega kahe purgi puhul saavad hakkama ka pimedad inimesed…). Siinkohal peab mainima, et sarnaseid tulemusi saavutavad sarnastes ülesannetes ka imikud, šimpansid ja tuvid…

Vähemalt Pirahăde näite põhjal tundub, et linguistilise determinismi teoorial on alust – numbrite puudumisega keeles kaasnevad meie jaoks üllatavad puudujäägid objektide arvulises hindamises. Samas ei saa nende katsete põhjal päris kindlalt öelda, kas sõna puudumine põhjustab suutmatuse koguseid hoomata või on suutmatus koguseid hoomata sõnade puudumise põhjuseks. Ehk lahendavad selle küsimuse edasised teadustööd.

M.H.