Teadvuseväline äratundmine

Ilmselt olete märganud, et vahel teeb blogisse kaastöid ka salapärane MH. Nüüd on aga suur rõõm teatada, et kaastööliste hulka lisandus ka Kristiina, kelle “spetsialiteediks” on mäluteadus. Loodame temalt ka edaspidi kaastöid saada ja julgustame ka kõiki teisi oma nähtut ja loetut kirja panema. Aitäh kõigile kirjutajatele ja lugejatele!

Meile võib tunduda, et mäletamine on väga teadlik protsess. Me kas mäletame või mitte; tänaval kohatud inimene kas tuleb tuttav ette või mitte. Me ei saa mäletada ja samal ajal mitte sellest mäletamisest teadlik olla. Või saame? Kas on võimalik sooritada mäluülesanne õigesti, ilma et me sellest ise vähimalgi määral teadlikud oleks?

Sellistele retoorilistele küsimustele järgneb tavaliselt dramaatiline vastus ning käesolev juhtum pole erandlik. Nature Neuroscience – ajuteaduste valdkonna mõjukaim teadusajakiri – avaldas käesoleva aasta jaanuaris artikli, mille autorid kirjeldavad teaduslikult fenomeni “teadvuseväline äratundmismälu“.

Joel Voss ja Ken Paller näitasid oma katsealustele abstraktseid kaleidoskoobipilte ning palusid need meelde jätta. Seejärel tuli mälutest, kus katsealused nägid järgemööda kahte kaleidoskoobipilti (millest ainult ühte oli varem näidatud) ning pidid otsustama, kumb oli “vana” (ehk siis, kumba oli varem näidatud). Katsealustel paluti kindlasti iga pildipaari puhul vastus anda. Kui katsealune oli oma vastuse andnud („uus“ või „vana“, vajutades ühele kahest nupust), pidi ta järgmisena vastama, kas ta “mäletas“, et oli seda pilti varem näinud; “teadis” et pilt oli tuttav, ehkki ei mäletanud selle nägemist; või “arvas” huupi, ilma et oleks vastuses vähimalgi määral kindel olnud. Niisiis, kolm vastusevarianti: „mäletasin“, „teadsin“ või „arvasin“. Viimase variandi puhul rõhutati, et see tuleks valida vaid siis, kui kumbki piltidest ei tulnud üldse tuttav ette ning nupule oli vajutatud ainult seetõttu, et instrueerimisel oli nõutud tingimata iga pildipaari puhul vastamist. Mäluülesande ajal mõõdeti ka EEG abil katsealuste ajuaktiivsust.

Nii jahmatav, kui see ka pole, olid huupi “arvamised” üsna täpsed. Sõltuvalt sellest, kuidas meeldejätmine oli organiseeritud, oli täpsete vastuste osakaal nendel kordadel, kui katsealused enda meelest huupi pakkusid, ligikaudu 65-80 protsenti. Sellist tulemust ei saa seletada ainult juhusega (juhuslik täpsus oleks 50%). Ning tõepoolest – EEG näitas, et kuigi katsealused ei suutnud õigesti “arvamise” korral teadlikult vana ja uut pilti eristada, suutis seda nende aju. Aju reaktsioon „arvamise“ tingimuses lahknes uute ja vanade piltide puhul väga vara, juba 175 millisekundist alates. Peamiselt jäid erinevused ajavahemikku 200-400 millisekundit pärast pildi ekraanileilmumist.

Väga lihtne selgitus katsetulemustele oleks, et kolme vastusevariandi (“mäletasin”, “teadsin” ja “arvasin”) puhul kogesid katsealused lihtsalt erineva tugevusega mälujälge – kui mälujälg oli väga tugev, siis katsealune „mäletas“; kui väga nõrk, siis “arvas”. Selline selgitus ennustaks, et EEG-ga mõõdetud erinevus vanade ja uute piltide vahel on kõigi kolme vastusetüübi korral sarnase mustriga – väljendub samas ajavahemikus ning samades elektroodides –, kuid on mäletamise korral kõige tugevam ning arvamise korral kõige nõrgem. Tulemused seda lihtsat seletust ei toeta. Voss ja Paller näitavad, et “mäletasin” ja “teadsin” vastuste korral käitus aju uute ja vanade piltide eristamisel hoopis teistmoodi kui ülalkirjeldatud “arvamise” tingimuses. (“Mäletamine” ja “teadmine” olid aga omavahel sarnased nagu kaks tilka vett.) Kuigi peanahalt mõõdetud EEG ei võimalda kindlalt öelda, kus huvipakkuv protsess ajus aset leidis, suudab see meetod siiski usaldusväärselt vahet teha kahe erinevalt töötava protsessi vahel – käesolevas katses niisiis ühelt poolt teadlik mäletamine/teadmine, teisalt teadvusele kättesaamatu protsess, mis viis õige vastuse andmiseni.

Kas see ongi alateadlik mälu? Ei. “Arvamise” puhul toiminud protsess ei kujutanud endast mälestust, mis olnuks mingil põhjusel teadvusest välja surutud, et kunagi hiljem sinna taas naasta. Alateadvus ning seal kummitavad kättesaamatud mälestused kuuluvad psühholoogia-alaste müütide valdkonda. Voss ja Paller selgitavad tulemusi hoopis nähtusega, mille nimi on praiming (priming). Praiming tähendab tajulise töötluse hõlbustumist tänu sellele, et sedasama stiimulit on hiljuti juba töödeldud – käesolevas katses oli “vana” kaleidoskoobipilti kord juba nähtud ning selle visuaalne töötlus kulges seetõttu sujuvamalt. Kuigi praimimine liigitatakse mäluprotsesside alla, ei ole see meile teadlikult märgatav. Ka kirjeldatud katses jääb teadmata, mismoodi nägi välja terve sündmusteahel alates pildi sujuvamast tajumisest õigele nupule vajutamiseni ning millisel töötlustasandil praimimine otsuselangetamist mõjutada suutis. Loodetavasti toob juba lähitulevik sellesse rohkem selgust.

Voss, J. & Paller, K. (2009). An electrophysiological signature of unconscious recognition memory. Nature Neuroscience, 12, 349-355.

Kristiina