Teadvuse uurimise lõksud
Teadvuse uurimine pole midagi imelihtsat, kuna see, mida me mõõta tahame (teadvus) pole meie uurimismeetoditele (näiteks fMRI-aparatuur) otseselt kättesaadav. Teadvus on privaatne (kogetav ainult esimese isiku perspektiivist) ja seega ei ole teadvuseuuringute puhul muud võimalust kui küsida katseisikult ta teadvuse sisude kohta ning kasutada seda subjektiivset informatsiooni teadvuse kohta, et analüüsida ajukuvamismeetoditega saadud andmeid. Üks põline probleem selle lähenemise juures on see, et võib väita, et 1) katseisik kogeb tegelikult teadvustatult palju rohkem kui ta seda vastata suudab ja et 2) teadvuse mõõtmise asemel mõõdame tegelikult ainult teadvuse sisude kohta teabe andmisega (subjektiivse raporteerimisega) seotud ajuprotsesse. Seda probleemi oleme käsitlenud ka siin. See on tüütu probleem, sest teadvuse uurimiseks on muidugi tarvis kindel olla, et tõepoolest uuritakse ja mõõdetakse teadvust!
Seetõttu ongi huvitav peagi ka paberkandjal ilmuv töö Londoni teadlastelt, kes uurisid, millised ajuprotsessid on seotud subjektiivse raporteerimisega – kui on teada, millised on need ajuprotsessid, siis saab põhimõtteliselt uurida ka muid teadvuse aspekte. Nad kasutasid teada-tuntud paradigmat, kus lühidalt vilksatatakse suur hunnik objekte ja mõne aja pärast küsitakse midagi ainult ühe objekti kohta (näidet saab siit) . Sellises olukorras ongi tunne, et me näeme kõike, kuid subjektiivset raporti suudame anda korraga vaid umbes 4 ühiku kohta. Autorite versioonis vilksatati lühidalt 8 ringikest, millest igaüks võis olla ühes 16st asukohast. Teatud aja pärast (kui ringikesed olid juba kadunud), tekkis ekraanile nooleke, mis näitas ühele neist 16st asukohast. Katseisik pidi vastama, kas ta nägi selles positsioonis ringikest või mitte. Selline lähenemine on kaval, sest nõnda tekivad katsekorrad, kus a) stiimul on seal kohas esitatud ja katseisik vastab, et ta nägi stiimulit – õiged vastused, b) stiimul on esitatud, aga katseisik ütleb, et ei näinud stiimulit – möödapanek, c) stiimul ei ole esitatud ja katseisik ütleb, et ei näinud – õiged tagasilükkamised ja d) stiimul ei ole esitatud, aga katseisik ütleb, et ta nägi stiimulit – valealarmid.
Uuriti, millised ajuprotsessid on seotud ringikese töötlemisega ja millised ringikese kohta subjektiivse raporteerimisega. Seda võimaldaski eelnevalt tutvustatud kaval katseparadigma – sai võrrelda katsekordi, kus stiimul oli esitatud, nende katsekordadega, kus stiimulit ei olnud, et leida stiimuli töötlemisega seotud ajuprotsessid. Teiseks aga sai võrrelda katsekordi, kus katseisik ütles, et ta nägi stiimulit, nende katsekordadega, kus katseisik ütles, et stiimulit teadvuses ei olnud, et leida stiimuli raporteerimisega seotud ajuvastused. Tulemused olid ühesed – stiimuli töötlemisega on seotud ajuprotsessid varastes visuaalsetes ajupiirkondades; subjektiivse raporteerimisega on seotud ajuprotsessid fronto-parietaalses võrgustikus, mida mõned teooriad peavadki teadvuse jaoks keskseks.
Esialgu võib jääda mulje, et oleme suure sammu lähemal – teadvustamisega on seotud protsessid visuaalsetes piirkondades, kõrgemad ajupiirkonnad on tarvilikud vaid teadvuse sisude kohta raporteerimiseks. Aga kui me tulemusi ja mõttekäiku lähemalt vaatleme, siis asjalood enam nii ühesed ei ole: teadvusega oli ju ikkagi pigem seotud subjektiivse raporteerimise tingimus, sest just see oli seotud katseisiku teadvustatud kogemusega – ta kas nägi või ei näinud ringikest teadvustatult. Oluline ju pole mitte see, kas stiimul tegelikult esitati või mitte, vaid see, mida katseisik teadvustas – vahel võime me stiimulit mitte teadvustada, olgugi et ta on esitatud; vahel võime me stiimulit illusoorselt teadvustada, olgugi et teda tegelikult polnudki esitatud. Kui nii mõelda, siis ei lisa see töö suurt midagi, sest paljudest Dehaene ja kolleegide töödest on juba teada, et fronto-parietaalne võrgustik on seotud objekti teadvustamisega. Londoni teadlaste töö vaid kinnitab seda ja lisab teadmise, et need Dehaene poolt leitavad korrelaadid on tõepoolest seotud raporteeritavate teadvuse sisudega (mida Dehaene ju uuribki).
Tegelik küsimus on endiselt see, kas need objektid välismaailmast, mille kohta me subjektiivset raporti anda ei suuda, võivad ka olla teadvuses – kas eksisteerib fenomenaalne teadvus, mis on eristuv subjektiivsest raporteerimisest?
Allikas: Hulme et al., in press, Journal of Cognitive Neuroscience: Neural Correlates of Stimulus Reportability
Teadvuse Suure Probleemi Lahendamine 
Mida vanemaks ma saan, seda tihedamini puutun kokku probleemiga, et jutu sees vajalik fakt on keelel, aga meelde ei tule. Hiljem tuleb. Mõne nimega juhtub seda mitugi korda. Mõni selline mälu altvedamine tuleb meelde hetke pärast, mõni päeva jooksul, mõni veelgi hiljem. Ometi ei tahaks ju kuidagi öelda, et ma tean praegu seda, mida ma hetkel ei tea.
Kas selle fenomenaalse teadvuse sisu saabki tekitada meile “kõhutunde” või unenäod-lahendused või unenäod, mis tunduvad ennustuslikud, kuid tegelikult pärinevad alaläviselt saadud signaalidest? Kui saaks parandada “ühendust” selle fenomenaalse teadvuse ja “päris”teadvuse vahel, siis oleks ju päris vahva? Nagu “kolmanda silma avamine” 😉
Tõnu tähelepanekud tuletavad kohe meelde mälupsühholoogia klassikalisi seisukohti. Üks näiteks on see, et eristatakse teabe adekvaatset säilimist mälus sellele teabele juurdepääsust (ingl. available vs accessible information). Enamasti on tunne, ET midagi mäletatakse, aga hetkel ei suudeta teadvusse tuua, MIDA mäletatakse, õige. Mõneti on see paradoksaalne, sest see tähendab, et teadvustatakse hetkel teadvustamatu olemasolu. (Umbes et miski loom vist on öise metsa põõsastes, aga mis loom, pole teada.) Ka need eristused taasviitavad teadvuseteaduse olulisele eristusele (sh nt Ned Block’i käsitluses), et teadvusprotsessides tuleks eristada sisu esindavaid protsesse ja teadvusesisudega opereerimiseks vajalikke juurdepääsuprotsesse.
Selle teema klassikasse “keeleotsa fenomen” (ingl. tip-of-the-tongue) kuulubki. (See nähtus ise on normaalsetel inimestel sageli esinev, ehkki vanuse kasvades selle sagedus suureneb.) Tavaliselt meenub hetkel meelde mitte tulev hiljem; sageli spontaanselt. Üheks peamiseks seletuseks sellele on mälurepresentatsioonide omavahelised pidurdussuhted. “Tõkkeks” mingi asja meenutamisel võib olla see, kui äsja teadvustus midagi sellist, mis on sellest peitujäänud mõistest või nimetusest erinev, aga mitte oluliselt — seega lähedane naaber. Näiteks pärisnimede puhul kui tahate meenutada midagi Schwarzwaldi nime kandvat, aga eelnevalt oli teadvuses Schwarzberg, mis võiski takistada Schwarzwaldi meenumist.
aitan terminoloogiat mittetundvaid lugejaid:
Fenomeniline teadvus on see vahetu meeleline (elamuslik, vahetult kogetav, subjektiivselt läbi elatav) tunnetus, millel on mingi sensoorne kvaliteet ja mille kaudu antakse teadvuslikule elamusele selle meeleline kogemuslik värving. Nõelatorge on valus ja see on ehedalt ja eredalt teie teadvuses. – – see on see teadvuse aspekt, mida ma ise blogis fenomenaalseks teadvuseks nimetan.
Juurdepääsuteadvus on see aspekt teadvusest, mida paljudes teaduskultuurides ja mitmetes keeltes peetaksegi teadvuseks endaks: juurdepääsuteadvus väljendub võimes teadlikult, eesmärgipäraselt, oma kavatsuste ja soovide järgi leida mälust vajalikku teavet, kontrollida oma toiminguid ja valikuid, suunata tähelepanu ja mõtlemist, võtta vastu eelnevalt läbitunnetatud otsuseid. – – juurdepääsuteadvuse läbi anname subjektiivse rapordi (subjektiivse rapordi andmiseks on tarvis juurdepääsuteadvust)
küsimus on selle kohta, kas fenomenaalne teadvus tõepoolest eksisteerib ilma juurdepääsuteadvuseta ja kui jah, siis kuidas seda uurida (kui katseisik midagi vastab, siis ju juba tegu juurdepääsuteadvusega)