Hoia oma rahakotti: märka pahateadust
Tänapäeval leiab ka pealtnäha teadusliku jutu seest igasugu naljakaid ja vahel ka ohtlikke väiteid. Termineid nagu “neuro-” ja “kvant-” kasutatakse mitmel pool ärilistel eesmärkidel, et inimestele paremini müüa mingeid tooteid, kirjutisi või koolitusi. Olge ettevaatlikud, ärge andke oma raha niisama välja, vaid mõelge enne kriitiliselt. Leopoldi poolt viidatud juhised selle kohta, kuidas pahateaduslikke väiteid märgata, võiks selle kriitilise mõtlemise juures palju kaasa aidata.
Teadvuse Suure Probleemi Lahendamine 
Väga hea ääremärkus ja suurepärane viide. Paraku on ka Eestis (nagu igal pool maailmas) pseudoteadust üsna rohkesti. Häbiväärne on see, et riiklik (maksumaksja rahast) meedia samuti kubiseb sellest.
(Veel mõned pseudoteadlaste lemmiksõnad: väli, energia, sfäär, kosmiline, neurolingvistiline, …)
See on küll väga vajalik nimekiri … kahjuks on nö pahateadust vist tänapäeval tõesti kõikjal ja kõigi tutvusringkondadest võib leida ka selle kummardajad. Miks inimesed usuvad neid asju? Oleksin tänulik kasvõi lühikese vastuse eest.
Aitäh küsimuse eest. Usun, et vastuste spekter on mitmekesine, aga annaksin oma intuitsiooni kolme põhiprobleemi kohta: 1) inimestel pole kiire elu kõrvalt aega iseseisvalt mõelda ja kõikidesse küsimustesse süveneda – haaratakse seda, mis silma jääb ja lihtne lugeda on; 2) inimesed ei ole piisavalt teadlikud sellest, et tuleb olla kriitiline, ja ehk ka sellest, kuidas kriitiliselt mõelda – kui ei olda teadlikud pahateaduse probleemist, siis muidugi ka ei tegelda sellega teadlikult; 3) ühiskonnas on liiga vähe teavet selle kohta, mis on pahateadus ja mis on teadus ja mis on nende vahe – teadlased, teadusinstitutsioonid, teadusajakirjanikud on teinud liiga vähe, et tuua tavainimest lähemale teadusele ja tavainimest vastavatest probleemidest informeerida.
Siin artiklis üritatakse seletada, et miks just Eestis nii palju usutakse erinevaid veidraid nähtusi: http://arvamus.postimees.ee/387142/merit-valge-miks-me-usume-muinasjuttudesse/
Kunagi uskusin väga teadusesse ja arvasin, et teadus lahendab paljud mõistatused. Siiski on isiklikud kogemused elu jooksul muutunud ja olen kindel, et alati ei ole õige see, mida teised “väidetavalt” avastavad, vaid seejuures on kõige olulisemad omad kogemused, sest muud mul reaalselt ei ole. Kui minu elu on mind viinud kokku väidetava pahateadusega ja olen selle eest maksnud, siis selle äratundmise ja vabanemise kogemust ei asenda ükski väide “ära maksa selle eest, see on jama”. Oma kogemuse kaudu saab tavaliselt sügavama äratundmise kui pealispinna sõna…
Kui läheneda hinduistlikust vaatenurgast, on iga teooria, ka teaduslik, ainult nii palju väärt, kui palju see suudab lisada positiivset kogemust inimese ellu. Sellest vaatenurgast lähtudes on paljud tõsiteaduslikud teoooriad üsnagi “pahateaduslikud” või lihtsalt ebaolulised.
Oluline on mitte valvsust kaotada… 🙂
Hetkel minu arust mõeldakse eduka või hea teaduse all seda, mis objektiivselt hästi maailma kirjeldab (korratavad eksperimendid, lõpuks ka rakenduslikud tulemused jne). Kahjuks pole väga palju seda inimkonda ühendavat ja eetiliselt head sinna sisse defineeritud ning võib olla on seda ka raske teha, sest teadus ise annab lihtsalt võimu objektiivse reaalsuse üle ning seda võimu saab alati kasutada nii kurjasti kui ka heasti. 🙂
Mõtteid sellest millest tõsiteadlased saavad avalikult huvituda, oma akadeemilist karjääri ohtu seadmata. http://www.youtube.com/watch?feature=player_detailpage&v=L9aNl0J8-lo
Ilmselt kulub selle youtube-i viite juurde ära paar sõna autorist. Dean Radi on tugev parateaduse tüüp ning teinud korralikku ja head tööd seda teadust pooldavate materjalide kokkukogumisel ning tema raamat “The Conscious Universe” on sellest hästi kirjutatud ülevaade.
Jättes kõrvale erinevad vead tema raamatus, jääb ikkagi ülesse suur probleem: tema mainitud katsed pole taasloodavad (igaüks võib kodus ise proovida – mina olen seda teinud korduvalt). Nature-s on minu arust väga asjalik ülevaade tema raamatust ja üldse statistika ja publitseerimiste huvitavatest omadustest: http://www.nature.com/nature/journal/v389/n6653/full/389806a0.html, kui artiklile ligi ei pääse, siis võin selle saata, kirjuta korjus@gmail.com.
Lisaks mainitakse ka seal raamatut, mis pimeda uskumise asemel kriitilisemalt kogu paranormaalset kirjandust läbi uurib nii nagu ühele tõsiteadlasele kohane: C. E. M. Hansel “ESP and Parapsychology: A Critical Evaluation”.
Dean Radini juttu on alati huvitav kuulata: ta räägib väga selgelt ja väga veenvalt. Kas ta saab eksida? Huvitav on see, et evolutsioonivastase liikumise eestvedajad suudavad ka rääkida väga veenvaid jutte. Nii veenvaid, et ehmatavalt kõrge protsent USA elanikke usub, et maailm loodi jumala poolt umbes 6000-10000 aastat tagasi. Eestlasele kõlab see väide arvatavasti pisut tobedana, aga veel 2007. aasta andmete kohaselt uskus 43% ameeriklastest sellist lugu – http://www.gallup.com/poll/27847/Majority-Republicans-Doubt-Theory-Evolution.aspx .
Ühesõnaga ilus jutt, näiliselt veenvad argumendid, sõna “kvant” kasutamine ja PhD kraad ei tohiks kedagi veenda ega hirmutada – tuleb ise ka mõelda. Dean jätab mulje, justkui oleks nende fenomenide uurimine tõusuteel ja huvitaks kõiki. kahjuks jättis ta mainimata, et vastavaid fenomene on uuritud teaduslikult 150 aastat, mille jooksul pole ühtegi korralikku korratavat fenomeni suudetud tuvastada, samal ajal kui bioloogias (DNA struktuuri avastamine, geneetiliste haiguste ravimine jne) ja füüsikas (kvantteooria, relatiivsusteooria jne) on palju lühema ajaga tehtud tohutuid edasiminekuid – otse loomulikult pöördub iga teadlane just nende alade poole, et midagi teada saada, ja otse loomulikult on täiesti õige riiklikult rahastada vaid sedasorti teadust, mis ka reaalselt kuhugi viib.
Jaan, ma pole absoluutselt nõus, et unikaalset sündmust ei saaks mõista või interpreteerida. Saab küll! Ja seda tuleks samuti uurida nagu ka korratavat, mõõdetavat sündmust; lihtsalt meetodid ja vahendid ja ka esitatavad küsimused on sel puhul teised.
Kui miski sündmus on väljaspool meie kontrolli ulatust, siis sa ei saa väita et seda sündmust või selle sündmuse põhjuseid pole olemas. On küll, vaatamata sellele et selle sündmuse kordumise tõenäosus on pea olematu. Mida me saame teha? Tuleb olla nutikas ja leida lahendus kuidas neid sündmusi uurida.
aga miks Sa ei loe mu kommentaari täielikult: neid fenomene on teaduslikult uuritud 150 aastat, paljud nutikad teadlased on seda üritanud 20. sajandi alguses ja keskel. sellesse uurimistöösse ja tema ajalukku süvenedes on üks võimalik ja täiesti mõistlik järeldus see, et meil pole mõtet sellesse peale maksumaksja raha kulutada. oma aja kulutamise eest vastutab igaüks ise ja näiteks meie Kristjaniga oleme nende asjade peale mõtlemisele pannud rohkem aega kui tavaliselt noortele teadlastele soovitatakse. seega oleme me teinud oma elus täiesti hästi informeeritud valikud. loodan, et iga lugeja uurib enne oma vastavate valikute tegemist samamoodi erinevate vaadete erinevaid aspekte ja leiab endale oma tee.
Kui ignoreerida fenomene, mis ise ennast meile ilmutavad, siis on see sama nagu vaadelda tavapärast kolmemõõtmelist ruumi pinnalise- kahemõõtmelisena. Kas me sellega piirdumegi? Kas mugavus ja konformsus või äkki hirm(?) on tõesti nii suur, et see hävitab nii normaalse ja elementaarse uudishimu — kuidas asjad tegelikult on?
Jaan, ma ei heida sinule midagi ette 🙂
Nii ongi, et igaüks valib ise suuna millega tegeleda. Ma väidan, et lastagu ka teistel tegeleda sellega mis võib edaspidi anda meile hoopis teistsuguseid vastuseid ja mine tea, äkki ka kogu senist teadusp panna ümber hindama. (Me ei karda ju seda, ega?) 🙂
igaüks võib tegeleda, millega soovib, ja peakski tegelema just sellega, mis talle meeldib. ma lihtsalt selgitasin neid täiesti mõistlikke põhjuseid, miks suurem osa teadlaseid nende probleemide uurimisega ei tegele ja miks neid ametlikult ei rahastata. mina isiklikult olen nii noor, et ei karda ühtegi tulemust – ma tahan lihtsalt teada saada, kuidas asjad on, ja arvan, et hetkel on parim tee nendele probleemidele lähenemiseks teha ajuteadust ja vaadata, kuhu ja kaugele me jõuame.
Mina isiklikult oleksin väga õnnelik, kui mõni väga karm paranormaalne nähtus osutuks tõeks. Minu arust oleks enamik teadlased selle üle õnnelikud. See avaks nii palju uut ja huvitavat uurimiseks. Kahjuks näitab 150 aastat uuringut, et need pole tõesed. Õnneks ei olegi ma neid pimedalt uskunud, aga kahjuks paljud teised usuvad.
Igal juhul ootan endiselt põnevusega 🙂
„Küsimus, et kas paranormaalsed nähtused ka tegelikult eksisteerivad, jaotab lääneliku ühiskon- na tõenäoliselt kahte teineteisest selgelt eristuvasse leeri,“ ütles Cambridge´i Ülikooli füsioloog Horace Barlow 2000 aasta aprilli keskpaiku Cambridge´is peetud ainulaadset interdistsiplinaarset konverentsi avades. Konverentsist võttis osa paljude alade teadlasi, sealhulgas psühholooge, psühhi- aatreid ja füüsikuid, kes olid kogunenud arutama „paranormaalsete nähtuste ratsionaalseid perspek- tiive“.
Paranormaalsetesse nähtustesse suhtuvad üpris skeptiliselt paljud osalenud – sealhulgas Barlow. Nende meelest tuginevad vaimude nägemised, lusikate painutamised ja tulnukate inimröövi jutud sageli kahtlase väärtusega tõenditele. Rangelt kontrollitud tingimustes ei õnnestu parapsühholoo- gidel oma väiteid tõestada. Ja kui mõnikord saadaksegi positiivseid tulemusi, siis ei ole need labori- tingimustes enam korratavad. Nad väidavad ka veel seda, et paljusid üleloomulikke nähtusi on tava- teadusel juba korda läinud selgitada. Paranormaalsed nähtused jagunevad konverentsi korraldaja – Londoni Ülikooli kosmoloogi Bernard Carri – liigituse kohaselt kolme põhilisse kategooriasse. Esiteks liigitab ta nn pseudopsüühilisi nähtusi. Nendel nähtustel võib tegelikult olla aga väga lihtne füüsiline seletus. Näiteks poltergeistinähud kuuluvad nende hulka. „Nimetatud ilmingud ei ole psüühilist laadi, ehkki neid sageli sellisteks peetakse,“ selgitab Carr. Kuid sellised nähtused, mis kulgevad ainult inimese psüühikas ega ole füüsilise maailmaga vastastikustes seostes, paigutab ta teise kategooriasse – nendeks on näiteks kehast väljumised, surmalähedased kogemused, hüpnoosi ja nägemused. „Pole kahtlust, et inimesed selliseid asju kogevad,“ ütleb Carr. „Küsimus on ainult selles, kuidas neid tõlgendada. Kas neile vastab mingi kõrgem reaalsus või on tegemist pelkade illusioonidega? Oleks ju väga lihtne tituleerida näiteks kummitused tühipaljasteks nägemishallutsi- natsioonideks, aga ei saa salata, et sageli näeb neid mitu inimest korraga või edastavad nad mingit reaalse maailma kohta käivat informatsiooni ning see muudab nad millekski märksa keerulise- maks.“
Sellised nähtused, mille puhul inimese psüühikas toimuvad protsessid on otsestes vastastikus- tes mõjutustes füüsilise maailmaga, liigitab ta aga kolmandate tüüpide nähtuste hulka. Näiteks psühho- kinees, meelteväline taju ja telepaatia. Psühhokineesi kohta tõi konverentsil näite Ateena Ülikooli füüsik Fotini Pallikari, kes oli analüüsinud saksa psühholoogide korraldatud katsete tulemusi. Selliste katsete eesmärk oli see, et kas inimesed on võimalised suutma mõjutada selliseid füüsikalisi protsesse, mis on juhuslikud. Psühholoogid sisestasid arvutisse elektroonilise müra, mis koosnes juhuslike positiivsete ja negatiivsete impulsside jadast. Pärast seda paluti inimestel nende statisti- list jaotumust vaimselt mõjutada. Operaatorite mõju ei suutnud statistika tuvastada. Kuid teistsugu- se tulemuse andis pikaajalisi korrelatsioone silmaspidav alternatiivne lähenemine. Nii selgus see, et operaatorid suutsid mõjutada infoühikute paiknemist – kuid nende keskmine väärtus jäi muutuma- tuks.
Nende nähtuste taga seisvatesse füüsikalistesse mehhanismidesse on nüüd nõuks võtnud tuua valgust Cambridge´i Ülikooli Cavendishi laboratooriumi Nobeli preemiaga vääristatud füüsik Brian Josephson. Ta arvestab sellega, et statistilisi protsesse suudavad elusorganismid mõjutada. Miks füüsikud on hakanud paranormaalsete nähtuste vastu huvi tundma ongi see, et toimuvad vaimu ja aine seda laadi vastastikused mõjutused. „Eks ole ju kvantmehaanika esimene füüsikateooria, mille puhul tuleb arvesse võtta ka vaatleja rolli,“ selgitab Carr. „Vaatlejat ei saa vaadeldavast süsteemist lahutada, ehkki ei ole täpselt teada, et mis rolli mängib selles protsessis teadvus.“ Paljude füüsikute arvates vajab kvantmehaanika ainult väikest taganttorkimist, et paranormaalseid nähtusi omaks võtta. Normaalse inimese teadvuse olemust ongi juba üritatud selgitada kvantmehaanika abil – seda siis matemaatilise füüsika spetsialisti Roger Penrose poolt. Kuid seda, et kvantmehaanika praeguste meetodite abil oleks võimalik paranormaalseid nähtusi seletada, ei usu aga Londoni Birkbecki Kolledži teoreetilise füüsika spetsialist Basil Hiley. Ta selgitab: „Kvantprotsessid aitavad meil inim- mõistust tundma õppida, kuid vaja on midagi enamat.“
Kuid Carr on seevastu pigem avatud ja isegi mõne võrra kaitseb paranormaalseid nähtusi uuri- vaid teadlasi öeldes seda, et „konventsionaalne“ nüüdisfüüsika on iseenesest suuresti spekulatiivne. „Võib öelda seda, et superstringi kohta on isegi vähem tõendeid kui meeltevälise taju kohta,“ ütleb ta. „Me vähemalt üritame paranormaalseid nähtusi laboratooriumitingimustes esile kutsuda.“
Paranormaalsete nähtuste teemat aga ei peeta akadeemilises mõttes „respektaabliks“ ja see asja- olu teeb veel kõige rohkem murelikumaks. Kuid suhtumine on veidi paranenud – seda enam veel kui tegeletakse teadvuseuuringutega ja muude piirialade teemadega. Praegu uurivad teadlased para- normaaliat ikka veel põhitöö kõrvalt hobi korras. Kuid jätame meelde selle, mida ütleb meile Bar- low: „Selles vallas ei oleks võimalik teha edusamme enne, kui oleme piisavalt vabameelsed möön- maks üleloomulike jõudude võimalikkust ning küllalt kriitilised selleks, et loobuda ekslikest väide- test.“
Kuna olen ise selle üle väga uhke, siis ütlen ikka, et mina olin see “anonüümne” 😀 😀
Paranormaalsed uskumused võtab minu arust väga hästi kokku XKCD: http://xkcd.com/808/ ja see sobib ka Jaani viimaste kommentaaridega.
Kui kellelgi on huvi teadvuse erinevate definitsioonide kohta, siis üks huvitav leidub minu arust filmis “Shall We Dance”. Seal esitab üks naine detektiivile küsimuse, mis on umbes niisugune: “Mis sa arvad, mis inimesed soovivad kooselu?” Detektiiv vastab: “Kirest”. Naine seda ei usu ja väidab, et tema meelest vajab inimene enda kõrvale tunnistajat, kes märkaks, näeks ja mäletaks, et jah minuga on juhtunud see ja teine asi siin elus.
Minu meelest sobib nn tunnistaja roll või definitsioon väga hästi iseloomustama teadvust ja sellel on väga lihtne põhjus. Ükskõik millist katset teha või ükskõik millises situatsioonis me oleme, alati on keegi või miski meis, kes on selle sündmuse tunnistaja. Seda tunnistajat või iseloomustada kui vaikivat tunnistajat. See tunnistaja võib olla ka mõteteta tunnistaja.
Kui meil on mure või kannatus, siis keegi või miski on meis selle tunnistaja. Kui me oleme õnnelikud või saavutame edu, on see samamoodi. Seda nn tunnistajat ei ole võimalik mitte kuidagi eraldada ega eristada, see on loomulik ja alati kohal.
Tegelikult ei ole teadvust võimalik täpselt defineerida ega seletada aga kuna inimestel on niisugune elukestev kirg või soov seda teha, siis võib selles kokku leppida. Kristo Kiviorg vastas väga tabavalt ühele arvamusele, mis oli umbes nii, et “Kõik on subjektiivne. Objektiivne on ainult see, milles subjektid kokku lepivad”.
(hf) ilus 🙂
Mulle meenus selline asi nagu südametunnistus. Mäletate, vanasti küll räägiti sellest rohkem? See haakub ülalkirjutatuga päris hästi.
kas südametunnistus selles suhtes, et teiste inimeste huvide ja tervise pealt iseenda rahakoti paksust ja oma isiklikku kuulsust kasvatavatel seltsimeestel on seda vähe? olen nõus … see haakub ka presindendi kõnega … elementaarse eetika suhtes.
Mõtlesin nagu üldisemalt sellist sisemist jälgijat, kõige suhtes mida teed, ütled ja mõtled. Enamasti ei ole omakasupüüdlik käitumine teiste inimeste suhtes põhjustatud teadmatusest. Seega see jälgija ehk siis südametunnistus on alati teadlik sinu alatutest (nagu ka üllatest) tegudest. Olete kindlasti kuulnud sellest, et inimesel käis eluohtlikus olukorras kogu elu mõne sekundiga silme eest läbi. On ju ilus mõelda, et siin muidu nii täiuslikult korraldatud ilmas ei ole tegelikult ülekohust, vaid inimene ise teab oma häid ja halbu tegusid, ning südametunnistus on selle salvestanud mingi suurema eesmärgi nimel. Seega info “viimase kohtupäeva” tarvis on salvestatud sinu enda sisse. Ning sellest sõltub mingil moel Sinu edasine saatus. Ja see teadmine ei ole mõjutatud sinu isiksuse omaduste subjektiivsusest, vaid on objektiivsem.
Kas see seondub südametunnistuse teemaga kui keegi teab, et vagaalrefleksid rahustavad ja teeb või reklaamib ebareaalseid maagilisi lugusid, millele pandakse usutavuse lisamiseks lugu sellest kuidas sügavalt ja aeglaselt sisse-välja hingamine mingi maagiaga head teeb?
Vagaalreflekside kohta ei tea öelda – võiksid nende toimet kirjeldada, küll aga saan aru kuhu sa sihid. Kui inimene on midagi positiivset kogenud, ning soovib seda teistega jagada, on tema südametunnistus puhas. Kui ta aga vaid veenmise või kasusaamise eesmärgilt teadlikult loob teooriaid või mõttekonstruktsioone, ise teades, et need on vaid vahendid, mida ta sisimas isegi ei usu, siis on lood teised. Keeruliseks teeb kellegi motiivide eetilisuse hindamise see, et igaüks meist on mingil määral võhiklik ja pühendab oma tähelepanu erinevatele elu valdkondadele. Seetõttu on määrava tähtsusega kuidas inimene ennast teadvustab. Head tahet ei saa väliselt peale suruda, see peab avalduma seespoolt väljapoole. Hingamise koha pealt olen sinuga eriarvamusel. Kuna inimese vaim ja keha on seotud, on võimalikud vastastikused mõjutused. On mitmeid hingamise tehnikaid mille abil saab muuta meeleseisundit.
Vagaalrefleksidest pikemalt (http://teadvusehuvi.blogspot.com/2010/12/uitnarv-ehk-vagaalnarv.html). Lühidalt aeglustavad need sügava sisse välja hingamisega südant ja tekitavad uimasust. Arstid soovitavad seda vahel kiire pulsi vastu.
3 hingamistehnikat, mida ma veel tean:
Liiga aeglase hingamisega koguneb CO2 ja tekib füüsiline ja emotsionaalne pinge ning tihedal hingeldamisel tekib uimasus. Kui õhus puudub hapnik kuid indiviid saab sisse-välja hingata, siis ei kogune CO2 kehasse ja puudub lämbumistunne, mistõttu võidakse maagaasi lekkel nii märkamatult hapnikupuudusest minestada, et ei tunta lämbumistunnet.
Pakun neile, kes on huvituvad keha ja vaimu vastastikusest seosest ühte lihtsat aga muljetavaldavat “hingamistehnikat”. Eelduseks on tühi kõht (söömisest on möödunud 2-3 tundi) ja suhteliselt rahulik meeleseisund. Istuge mugavalt, pead ärge toetage, sulgege silmad. Umbes poole minuti pärest viige oma tähelepanu hingamisele. Ärge püüdke oma hingamist kontrollida, las hingamine olla vaba, nii nagu tavaliselt, siis kui me seda ei jälgi. Kui märkate, et teadvusesse kerkib mõni mõte, viige tähelepanu hingamisele tagasi. Tehke seda umbes 15-20 minutit. Kui viitsite ja mahti on, kirjeldage mida kogesite.