Ettenägemine sai teadusliku kinnituse??

Kui keegi väidaks, et inimesed suudavad tulevasi sündmusi ette näha ja ette teada, siis ei suhtuks teadlased sellesse väga tõsiselt. Aga mida peaksid teadlased siis ette võtma, kui tähtsas akadeemilise psühholoogia ajakirjas ilmuks artikkel, mis teadusliku meetodi abil näitaks, et ettenägemine on tõepoolest võimalik? Antud juhul ei ole selle küsimuse näol tegu enam millegi hüpoteetilisega, sest eelmises lauses esitatu on tõepoolest kohe-kohe tõeks saamas.

Nimelt ilmub peagi ajakirjas Journal of Personality and Social Psychology (JPSP) artikkel, mille autor Daryl J. Bem näitab kaheksas erinevas katses üheksast, et katseisikud suudavad statistiliselt olulisel määral tulevikku ette tunnetada. Ta kasutab kokku üle 1000 katseisiku ja ehkki efektid pole suured, on nad statistiliselt olulised. Artiklit ennast saab lugeda siit ja lühitutvustust Bemi kavalate katsete kohta saab lugeda siit (esimesed kuus lõiku). Ma ise juurdlen järgnevas pigem selle üle, mida see tähendab, et see paranormaalseid nähtuseid näitav tulemus avaldati sellises teadusajakirjas.

Tegu on mingil määral sensatsiooniga – viimastel aastakümnetel pole paranormaalsete nähtuste kohta ilmunud ühtegi võrdväärselt tugevas ajakirjas avaldatavat artiklit. Ja JPSP on tõepoolest väga tugev ajakiri: sotsiaal- ja isiksusepsühholoogia valdkonnas on ta kõige suurema mõjuga uut empiirilist materjali vahendav ajakiri. See tähendab, et iga vastaval alal tegutsev teadlane oleks väga õnnelik, kui tal oleks artikkel selles ajakirjas. Seega on selle paranormaalseid nähtuseid näitava artikli ilmumine JPSPs midagi küllaltki erilist. Mida see täpsemalt tähendab?

Kuna JPSP on austusväärne ajakiri ja kuna paranormaalsed nähtused nagu ettetunnetamine on akadeemiliste psühholoogide seas pigem põlu all (sest neid pole suudetud seni veenvalt teaduslikult näidata), on JPSP vastutav toimetaja ilmselt artikli avaldamise väga hästi läbi mõelnud, st ta ei otsustaks seda artiklit avaldada, kui tal oleks selle artikli meetodite ja tulemuste osas mingeid tõsiseid kahtlusi. Võib lugeda, et seda artiklit vaatasid üle neli erinevat JPSP toimetajate poolt väga usaldatavat retsensenti, kes on samamoodi teadlikud paranormaalsete nähtuste uurimise senistest puudustest ja ründasid kahtlemata artikli iga võimalikku metodoloogilist probleemi. See kõik tähendab, et selles artiklis pole midagi, mis teeks ta oluliselt erinevaks teistest akadeemilise psühholoogia töödest – tema meetodid, analüüs ja statistika vastavad kõigile standarditele ja sobivad akadeemilise psühholoogia tavadega. Arvestades selle artikli erilisust võib olla kindel, et tema puhul oli kõikvõimalike metodoloogiliste apsude ja probleemide kontroll isegi palju põhjalikum kui muude JPSP artiklite puhul. Ja nagu juba öeldud, on JPSP oma ala lipulaev. See tähendab, et kõik, mis selles artiklis kirjas on, on samaväärselt tõsi nagu mistahes teise üksiku teadusartikli sisu.

Selle viimase lause võib muidugi ümber sõnastada ka järgnevalt: kõik, mis selles artiklis leitakse ja väidetakse, on samaväärselt väär nagu iga teise üksiku teadustöö puhul. Ehk siis: ilmselt leidub etteheiteid, mida sellele tööle teha saab, kuid neid etteheiteid poleks aus rakendada ainult selle töö puhul, vaid nad kehtiksid võrdselt kõigi üksikuid uusi fakte vahendavate teadusartiklite jaoks. Kuna Bemi artikkel avaldatakse sellises tugevas teadusajakirjas, vastas see artikkel kindlasti kõigile psühholoogiateaduse standarditele. Seega on iga etteheide sellele tööle etteheide ka psühholoogiateaduse standarditele. Ja neid etteheiteid tõepoolest leidub. Näiteks on seda artiklit (ja psühholoogiateaduse standardeid) kritiseeritud selles hiljutises kirjatükis.

Ma ise esitaksin kogu selle teema kohta järgneva arvamuse, mis on läbinisti subjektiivne ja millega keegi nõustuma ei pea.

Minu arvates tehakse teaduskatseid igal pool üle maailma nii palju, et eksisteerib tõenäosus, mille järgi osades neist leitakse positiivseid tulemusi, mis tegelikult on sündinud juhuslikult. Ehk siis: katse siseselt küll kontrollitakse mitmiktestimise suhtes, kuid üle katsete seda ei tehta. See tähendab, et tehes 100 000 katset eksisteerib tõenäosus, et mõnes neist leitakse tulemused, mis on juhuslikud hoolimata sellest, et katse siseselt on juhust kontrollitud. Täpsemalt kontrollitakse katse siseselt enamasti juhust järgnevalt: seatakse kriteerium, mille kohaselt teadlane teeb vaid 5% tõenäosusega vale positiivse järelduse (ehk siis 95% tõenäosusega ei tehta vale positiivset järeldust). Vale posiitivne tähendaks, et teadlane leiab, et miski on tõsi, kuigi tegelikult pole. Probleem on muidugi selles, et tehes 100 000 katset, kus kõigis vaid 5% tõenäosusega on tegu vale positiivse tulemusega, on tõenäosus, et üheski neist 100 000 katsest ei tehtud vale positiivset järeldust (1 – 0.05=) 0.95 astmes 100 000 … mille võite läbi arvutada ja saate vastuseks praktiliselt 0 (proovige!). Ehk siis, 100 000 katse hulgas on praktiliselt kindlasti mõni vale positiivne tulemus. Ja tegelikult on juba 100 katse kohta see tõenäosus (0.95 astmes 100) 0.006, mis tähendab, et vaid 0.6% tõenäosusega ei ole ühegi nende 100 katse tulemus vale positiivne. Sõnastades teisiti on 100 katse hulgas (100 – 0.6) = 99,4% tõenäosusega vähemalt üks vale positiivne tulemus. Kas see oligi Bemi katse?

Probleemiks sellise lihtsa interpretatsiooni juures on muidugi see, et Bemil oli 8 erinevat statistiliselt olulise tulemusega katset, aga on oluline märgata, et Bem tegelikult iga üksiku katse sees ei korrigeeri mitmiktestimise suhtes – näiteks uurides, kuidas inimese sugu mõjutab ettenägemist (oluline on märkida, et ka paljudes akadeemilise psühholoogia ja neuroteaduse artiklites ei tehta sellist korrektuuri!!). Seega on tegelikult mitme esialgu signifikantse üksiku katse tõenäosus mitte olla vale positiivne tulemus väiksem kui 95%, st tegelikult poleks kõik 8 tulemust signifikantsed ja me ei peaks otsima tõenäosust 8 katse korraga „mitte vale positiivne“ olemise kohta (ja jällegi, see kehtib ka muude teadustulemuste puhul!!).

Üldisem järeldus (minu jaoks): üksikut teadustulemust ei pea ilmtingimata uskuma, sest on suur tõenäosus, et ka teaduslikult läbiviidud katsed võivad viia vale positiivsete tulemusteni. See ei kehti sugugi mitte ainult Bemi töö või akadeemilise psühholoogia kohta ja on minu arvates isegi palju suurem probleem tänapäeva kognitiivse neuroteaduse valdkonnas (sest seal tehakse korraga palju rohkem statistilisi teste, nt üle kogu aeg-sagedus-sensori ruumi või üle kõigi vokslite).

Seega (minu arust) on mingi teadustulemuse uskumiseks kõige olulisem see, et seda tulemust on suutnud korrata ka teised teadlaste grupid. Kui tulemus on tõeline (st mitte vale positiivne), siis peaks ta olema korratav kõigi poolt ja kõikjal. Seega suhtun mina kriitiliselt kõikidesse teadustulemustesse, mis on leitud ainult ühes töös (kaasa arvatud iseenda tulemustesse), seni kuni neid on korratud sõltumatus katses.

Muuseas, ühte Bemi katset ongi juba üritatud tulutult korrata. Seda katset saab ka ise internetis proovida. Kas Sina oled ettenägija? Kas üle paljude-paljude katseisikute on võimalik ettenägemist tõepoolest teaduslikult näidata ja Bemi tulemusi korrata? Kuna üheks probleemiks võib osutuda see, et ebaõnnestunud kordamiskatseid kuskil ei avaldata (ja seega neist ei teatagi, st teatakse vaid õnnestumist), on Richard Wiseman püsti pannud internetilehe, kus igaüks, kes Bemi katset korrata üritab, oma katse registreerida saab. See on mõistlik ja aitab loodetavasti paari aasta jooksul näidata, kui püsivad või ebapüsivad need Bemi teadustulemused on.

Seniks püsige skeptilised! Aga mitte ainult Bemi, vaid ka kõigi teiste teadustulemuste suhtes! Teadus on teadus, aga ega tõenäosuse ja juhuse vastu ei saa …

NewScientist’is ilmunud ülevaade selle artikli kohta
Viidetega nimekiri mitmetest teistest selle artikli kohta pooldavat või kahtlevat arvamust avaldatavest kirjatükkidest.