Tallinna unekonverents: kolmapäev

Sel aastal tuuakse teadus koju kätte: arvestades seda, et oleme teinud nii uneteemalist uurimistööd kui ka palju muidu unest pajatanud, on Tallinnas toimuv unekonverents meile tõsine maiuspala.

Me esitame seal ise kahte Talis Bachmanni laboris tehtud tööd. Madis tutvustab tööd, kus uurisime transkraniaalse magnetstimulatsiooni (TMSi) efektide erinevusi sõltuvalt sellest, kas katseisik on ärkvel või magab ja sellest, kas stimuleeritakse varast või kõrgemat visuaalset töötlusala. Juliusel on poster oma katsest, kus üritasime natukene katseisikute unenägusid mõjutada. Kliinilistest juhtumitest on teada paar ajupiirkonda, mille kahjustuse korral isikud enam unenägusid ei näe. Kas tegu on kliinilise anomaaliaga? TMSi abil on võimalik ajupiirkondade tööd pärssida ja suunates TMSi just ühte nendest piirkondadest näitasimegi, et ka täitsa terved katseisikud näevad unenägudes vähem visuaalseid detaile.

Täna võtsin tõsisemalt ette ühe Massimini grupi postri, kus uuriti sügava unega seotud ajumehhanisme intrakraniaalsete mõõtmiste abil. Nende mõõtmiste abil üritab see itaalia teadlaste bande aru saada, miks sügavas unes teadvus kaob. Nad on sügavalt kiindunud Tononi teadvuseteooriasse ja väidavad juba kümme aastat, et sügavas unes teadvus kaob, kuna iga aktiivsuspuhang, mis sügavas unes tekiks, viib lokaalse aeglase laineni, mis tapab igasuguse informatsiooni integratsiooni. Peened sõnad, segane jutt – vaatame fakte.

Massimini ja ta õpilaste töö oli väga äge: Nad mõõtsid intrakraniaalseid potentsiaale samal ajal, kui nad patsientide aju ka intrakraniaalselt stimuleerisid! Need on väga haruldased andmed – eriti une ajal toimuvat ajusisest stimuleerimist mul ei tulegi kohe ette. Lihtsustatult öeldes nad annavad kas ärkvelolevale või magavale ajule väikese suraka ja siis vaatavad, kuidas see aktiivsus ajus levib.

Suur probleem saadud tulemustega oli, et nad ei näidanud midagi selle kohta, kuidas aktiivsus levib. Neil oli palju elektroode erinevates ajupiirkondades, kuid väidetavalt olid kõikjal efektid üsna sarnased ja samaaegsed. Ma olin ilmselgelt pettunud: Massimini ja Tononi teooria ütleks, et uneseisundis peaks aktiivsus kehvemini ühest ajupiirkonnas teise levima, kuid antud juhul ei leitud mingit säärast efekti. Olgem täpsemad: seda efekti justkui ei uuritud; alles siis, kui ma hakkasin tüütuid küsimusi küsima, tuli välja, et nad natuke proovisid, aga efekte ei ilmnenud. See on kummaline, sest minu jaoks on tegu ühe Massimini ja Tononi teooria fundamentaalse ennustusega.

Noor teadlane üritas müüa hoopis teistsugust lugu: intrakraniaalne stimulatsioon tekitab une ajal aktiivsuse mahasurumise. Une ajal pole teadvust, kuna aktiivsus saab lokaalselt pidurdatud. Tõepoolest, une ajal võis näha, kuidas pärast stimulatsiooni gamma-aktiivsus langeb. Ja gamma-aktiivsus on ju teada-tuntud lokaalse aktivatsiooni marker. Aga probleem selle tõlgenduse juures on see, et sarnane muster, kus aktiivsus pärast stimulatsiooni langes, oli näha kõikidel elektroodidel – ka neil, mis olid stimulatsiooni kohast kaugel. Kuidas see stimulatsiooni efekt siis une ajal sinna nendele kaugetele elektroodidele sai, kui teda lokaalselt pidurdati ja kuidagi edasi ei antud?

Need on haruldased andmed ja hästi vahva töö, aga andmete tõlgendus tundus kuidagi liiga laisk olevat – minu jaoks rääkisid need andmed teist juttu. Me vaidlesime ja arutlesime detailide üle päris pikalt ja lõpuks kella vaadates sain aru, et olin vaest meest tema postri ees 55 minutit piinanud. Loodame, et meie poisid saavad minu eest vitsad.

Jälgige kindlasti üritusel toimuvat ka Madise vahvast uneblogist.