Aasta 2012 parimad visuaalsed illusioonid

Igal aastal kogunevad tajuuurijad visuaalse taju konverentsile ja valivad seal muuhulgas ka aasta parimad illusioonid. (Seda tehakse juba hea mitu aastat, oleme kirjeldanud näiteks ka aasta 2010 ja aasta 2011 parimaid illusioone.)

Selle aasta kaks parimat illusiooni on järgnevad.

Teise koha sai illusioon, mille üks tudengihakatis avastas, kui klõpsis kiiresti läbi mitmeid näopilte (mida oli tarvis koguda ühe katse jaoks). Nimelt nõnda pilte läbi klõpsides ilmnes, et piltidel tekib tugev moonutusefekt. Vaadake ise (hoides pilku video keskel asuval fiksatsiooniristil.)

.
Esimese koha pälvis “kaduva käe illusioon”, kus eksperimentaatorid tegid katseisikute kulul üsna head nalja (mille sisu te võite illusiooni nime järgi juba aimata …):

Aasta 2011 parimad visuaalsed illusioonid

Iga aasta valitakse välja 10 aasta parimat uut visuaalset illusiooni. Selle aasta otsused on langetatud: selle aasta võitjaks on “vaigistamise illusioon”, kus liikumine pidurdab objekti omaduste muutuste teadvustamist. Seda illusiooni oleme juba varem ka kirjeldanud ja tema üle pikemalt arutanud, kuid olen kindel, et mõnele lugejale meeldib rohkem hoopis mõni teine esikümnesse jõudnud illusioon, nii et vaadake ise, laske oma nägemismeelt lollitada ja valige oma lemmik aasta 2011 parimate visuaalsete illusioonide seast.

Viide eelmise aasta parimatele visuaalsetele illusioonidele.
Viide pikemale blogipostitusele võitjatöö kohta.
Need, keda huvitavad visuaalsed illusioonid, võivad vaadata ka muid visuaalsete illusioonide kategoorias olevaid postitusi.

võitjatöö ise:

Kollased täpid, mis kaovad teadvusest

Kui me tahame kunagi viimaks mõista ja selgitada, mis see teadvus on, ei ole meil muud võimalust, kui mõista ja välja selgitada, kuidas teadvuselamus on seotud ajus toimuvate neurobioloogiliste protsessidega. Aga praegu, kus me oleme sellest eesmärgist veel üpriski kaugel, pole see sugugi nii, et teadvuseteadus oleks ainult neuroteadlaste päralt või et hea eksperimentaalpsühholoogiaga teadvuse uurimisse panustada ei saaks. Kõige paremaks näiteks sellest on kõiksugu visuaalsed illusioonid, mis võimaldavad meil teineteisest sõltumatuks muuta seda, mis toimub välismaailmas, ja seda, mis toimub teadvuses. See on oluline samm teadvuse uurimises, sest nüüd saame uurida, millised ajuprotsessid on seotud muutustega teadvuses, sõltumatult muutustest välismaailmas. Seega lõpuks on selliste paradigmade tugevus muidugi kombinatsioonis neuroteaduslike ajukuvamise meetoditega, kuid esimene samm tuleb astuda just eksperimentaalpsühholoogidel – sellised olulised katseparadigmad, kus teadvuselamus ja väline stimulatsioon on teineteisest sõltumatud, tuleb esiteks leida ja katseliselt kirjeldada.

Mitmesuguseid visuaalseid illusioone on palju ja oleme neist mitmete üle siin blogis ka põhjalikult arutanud (vt näiteks suuruseillusioon, ülerahvastusefekt, muutuste vaigistamine liikumise abil ja muidugi ülipopulaarne pöörleva tantsija illusioon). Tänane postitus on siiski eelkõige pühendatud liikumise abil indutseeritud pimeduse fenomenile. Seda kahel põhjusel. Esiteks möödub kohe-kohe täpselt 10 aastat selle fantastilise teadvusnähtuse kirjeldamisest (originaalartiklit saab lugeda näiteks siit). Ja teiseks avastasin ma hiljuti, et Scholarpediasse on hiljuti lisatud ilus, vabalt kätte saadav ja ülevaatlik artikkel liikumise abil indutseeritud pimeduse kohta.

Mis on liikumise abil indutseeritud pimedus? Vaadake ise alljärgnevalt demolt (tehke ta ka suureks, et fenomen tuleks paremini esile): fikseerides pilgu video keskel olevale rohelisele vilkuvale täpikesele, kogete peagi, et üks või mitu kollast täppi kaovad mõneks hetkeks teadvusest. Hämmastav seik selle fenomeni juures on muidugi see, et ehkki need kollased täpid kaovad teadvusest, on nad ekraanil siiski endiselt olemas. Kui te seda ei usu, siis tehke lihtsalt suvalisel hetkel silmaliigutus „kadunukese“ suunas … ja ta ilmub taas. Seega teadvuses toimub midagi muud (kollane täpike kaob) kui ekraanil (kollane täpike on alati seal). Põnev? Lugege edasi Scholarpediast!

Ülerahvastusefekt ja teadvus: uus artikkel

Tänases Current Biology “online first” sektsioonis ilmus muuhulgas ka Wallise ja Bexi artikkel “Visual crowding is correlated with awareness“, kus autorid väidavad, et ülerahvastusefekt (selle fenomeni nimetuse üle oleme pikalt arutlenud siin) on vahetult seotud segavate objektide teadvustamisega. Töö näib huvitav ja kuna seal tsiteeritakse lausa kolme Endel Põdra teadustööd antud fenomeni kohta, siis loodame, et Endil või mõnel teisel spetsialistil jääb aega seda artiklit meie kõigi jaoks kommenteerida.

Uuendus: lisan nüüd ka Endel Põdra lühikommentaari antud tööle:

Artikkel on kindlasti huvitav nii crowdingu kui teadvuse uurijatele. Autorid kasutavad oma katses hiljuti Motoyoshy ja Hayakawa poolt leitud nähtust, et kui mingis nägemisvälja piirkonnas esitada jupike aega vilkuvaid stiimuleid, siis pärast samas kohas sujuvalt ilmuv üsna kontrastne objekt võib jääda katsealusele nähtamatuks (adaptation-induced blindness). Wallis ja Bex püüdsid eelnevate vilkuvate tähtede abil muuta nähtamatuks eesmärktähte ümbritsevaid segavaid tähti. KI pidi ära tundma eesmärktähe ja ütlema, mitut tähte ta üldse nägi. Ja nagu loota võis, kui oli näha vähem segajaid (kuigi ekraanil võis neid olla samapalju), siis oli ka vähem crowdingut. Nähtavate tähtede arvu ja crowdingu vähenemine ilmnes ka siis, kui segavad tähed olid muudetud mitu korda kontrastsemaks, et kompenseerida vilkuva stimulatsiooni poolt põhjustatud näiva kontrasti vähenemist.

Tulemus tasub ilmselt meelde jätta. Aga minu meelest lähevad autorid oma interpreteerimisega natuke liiga kaugele väites, et segajate teadvustamine mõjutab crowdingut. Nagu pealkiri õigesti ütleb, on nende vahel lihtsalt korrelatsioon.

Teadvuse seadus: liikumine vaigistab muutuste teadvustamise

Visuaalsed illusioonid on tähtis relv teadvuseteadlase arsenalis. Esiteks näitavad nad, et teadvustatud nägemine on midagi muud kui lihtsalt keskkonna 1:1 kujutamine – teadvustatud nägemine on pigem keskkonna tõlgendav rekonstruktsioon või lihtsalt tõlgendus. Kuid veel tähtsam on see, et visuaalsed illusioonid aitavad meil avastada teadvuse seaduseid – milliste üllatavate seaduspärasuste kohaselt toimib teadvus? Ja muidugi on need teadvuse seadused siis head kriteeriumid, mille järgi neurobioloogilisi seletusmehhanisme hinnata – kui neurobioloogiline teadvuseteooria suudab selgitada, kuidas sellised illusioonid (ja teadvuse seadused) tekivad, siis on ta paremal positsioonil kui teooria, mis seda ei suuda.

Aga tänase illusiooni juurde. Harvardi ülikooli teadlastel õnnestus näidata, et liikumine vaigistab muutuste teadvustamise. Vaadake ise.

Alljärgnevates videodes tuleb pilk hoida video keskel paikneval fiksatsioonipunktikesel. Iga video koosneb sajast objektikesest, mis kokku moodustavad suurema ringi. Iga video alguses on see suurem ring paigas ja on selgelt näha, kuidas väikesed objektikesed muutuvad (vastavalt värvuses, suuruses ja kujus). Kuid kui suurem ring hakkab liikuma, siis muutused justkui kaoksid. Aga tegelikult muutuvad väikesed objektid ka liikuva ringi sees samas tempos. Liikumine vaigistab muutuste teadvustamise!

1. objektikesed muudavad värvi … või ei muuda?

2. objektikesed muudavad suurust … või ei muuda?

3. objektikesed muudavad kuju … või ei muuda?

Autorid leidsid, et mida kiirem on suure ringi pöörlemine, seda rohkem paistavad objektikesed paigal olevat – seda tugevam on vaigistamine. Lisaks suutsid nad näidata, et probleem on tõepoolest muutuste teadvustamises – väikeste objektide omaduste teisendusi registeeritakse teadvuseväliselt (ehkki võib-olla teatud hilinemisega).

Seega (fiksatsioonipunktist eemal asuvates) objektides toimuvaid suuri muudatusi ei teadvustata, kui need objektid liiguvad. Miks?

Allikas:
Suchow & Alvarez (2011). Motion silences awareness of visual change. Current Biology (artikli pdf on vabalt kättesaadav kõigile)

Teadvuse labor internetis

Nagu olen varemgi viidanud, on tänapäevane internetimaailm tore, sest põnev teadus on kättesaadav kõigile. Näiteks Annika andis oma kommentaaris väga hea viite mitmetele huvitavatele loengutele.

Kuid ega ma niisama nõnda üksteise järel neid “ägeda internetiteaduse” postitusi ei teeks – avastasin eile ühe väga ilusa internetilehe, mis on nähtavasti loodud Jaapani Teadus- ja Tehnoloogiaagentuuri poolt, kuid mille sisuks on just teadvusefenomenid. See lehekülg on tõepoolest fantastiline – kogu see leht on väga ilusasti ja professionaalselt tehtud, hästi valitud näidete ja visuaalsete illusioonidega ja, mis kõige tähtsam, sisaldab endas tõesti tasemel teaduslikku informatsiooni. Soovitan kõigil nädalavahetuse alguseks või nädalavahetusel seda vaadata ja ka sõpradele-tuttavatele edasi viidata. Materjali on seal täitsa palju, nii et kes kõike vaadata ei jaksa, võiksid alustada esimestest illusioonidest – Session I, Illusion of an uninterrupted world, kus kohe esimese asjana tuuakse väga kenasid näiteid sellest, kuidas meie aju teadvuselamuse konstrueerib. Soovitan kõigil kaasa teha vähemalt esimesed näited pimetähni kohta, sest on ju hämmastav, et ehkki tegelikult peaks (ühe silma sulgedes) meie teadvuselamuses olema auk, on kõik sujuv ja ühtlane – aju täidab augud (ja muidugi teeb muudki).

Veelkord viide – http://jvsc.jst.go.jp/find/mindlab/english/index.html

Nautige aju, nautige teadust, nautige nädalavahetust!

Unusta gravitatsioon: aasta 2010 parimad visuaalsed illusioonid!

Iga aasta korraldatakse vahva üritus, kus hinnatakse uusi visuaalseid illusioone ja premeeritakse neist parimaid. See ettevõtmine on väga tänuväärne, sest just tänu visuaalsetele illusioonidele oleme me palju õppinud teadvuse kohta – kui näiteks päriselt / objektiivselt on pallid ühesuurused, kuid teadvuses näeme neid erinevate suurustega, siis on teadvuselamusega seotud just need ajupiirkonnad, kus pallid on erineva suurusega (sellest illusioonist kirjutasime siin, tema neuronaalsetest korrelaatidest siin ja sellest, kuidas tähelepanu teda mõjutab, siin).

Aga ilma pika jututa: siit võib leida selle aasta parimad kümme illusiooni, mis peaksid igaühe hommiku küll mõnusasti sisustama.

Milline on Sinu lemmik??

Võitjatöö justkui tõestaks, et gravitatsioon ei töötagi:

Kui tähelepanelik oled Sina?

Siin kaks youtube-video-ülesannet kõigile lugejatele, kes tahavad ja julgevad end teadvuseteaduse trikkidega vastamisi seada:

1. Kes sooritas mõrva??

ja klassika:
2. Mitu korvpallisöötu teeb valgetes särkides meeskond??

Kommentaarid ja reaktsioonid on teretulnud! Suur aitäh Renatele viidete eest!

Uus töö ülerahvastusefekti kohta Current Biologys

kuna tean, et meie lugejate hulgas on ülerahvastusefekti (crowding) spetsialiste, siis viitan peagi Current Biologys ilmuvale artiklile: Crowding changes appearance.

Endel Põder leidis aega selle töö lühidaks kokkuvõtmiseks (kopeerin siia ta postituse kommentaaride sektsioonist):

Greenwood jt väidavad, et kui perifeerses nägemispiirkonnas näidata ühte visuaalse müra laiku (nagu täpid, ilma mingi orientatsioonita) ja selle ümber näiteks 4 Gabori mustrit (võret), millel on kindel orientatsioon, siis inimene näeb selle müralaigu asemel ka mingit sama orientatsiooniga Gabori taolist asja. Mis tähendab, et nägemine omistab ümbritsevate objektide omadusi keskmisele objektile (perifeerses nägemises, kui objektide vahekaugus on piisavalt väike).

Katse pole just väga lihtsa ülesehitusega. Näidatavad pildid vilkusid ja keskmine müralaik võis muutuda või mitte muutuda Gaboriks, ja ümbritsevad Gaborid võisid muuta või mitte muuta oma orientatsiooni. KI pidi ütlema, kas keskmine objekt muutus. Ja kui ta muutus selliseks Gaboriks, mille orientatsioon langes kokku ümbritsevate Gaboritega, siis nähti muutust väga halvasti. Ja sellest järeldub, et ju siis esialgset müra nähti ka sellise Gaborina.
Muidugi võib siin mõne asja kallal norida. Muutuse detekteerimine ei tarvitse näidata, kuidas objekt enne paistis, vaid kas märgati mingit muutust, või seda, kuidas objekt peale muutust välja nägi (sest neil muutus müra alati Gaboriks, mitte vastupidi).

Idee, et keskmisele objektile võidakse omistada ümbritsevate objektide omadusi, ei ole crowdingu uurijatele eriline uudis. Ja normaalses keskkonnas on see nägemissüsteemi poolt mõistlik. Sest kui keskmine objekt on halvasti näha, ja ümberringi on hunnik ühesuguseid objekte, siis (looduslikes tingimustes) on keskmine objekt ka arvatavasti samasugune, ja sellisena teda siis nähaksegi. Aga igal juhul on saadud andmed huvitavad ja võivad midagi öelda nende mehhanismide kohta, mis seda loogikat nägemissüsteemis realiseerivad.

See ja teised crowdingu uurimused näitavad ilmselt ka kui puudulik ja umbmäärane on see informatsioon, mida perifeerne nägemine (isegi mõne nurgakraadi kaugusel fiksatsioonipunktist) maailmast vastu võtab, ja et see „pilt“ mida me näeme, on kombinatsioon sisendsignaalidest ja ajus salvestatud informatsioonist selle kohta, kuidas normaalne maailm peab välja nägema.

Tantsija, kes suunda ei muuda?

lisan Margus M’i poolt kaunistatud versiooni tantsijast, kes üllataval kombel enam päripäeva ei pöördu, kui tähelepanu hoida neiukese piha juures (ja pisut allpool). Jalgade vaatamisel saab neiukese küll panna päripäeva liikuma, kuid kui viia pilk taas piha juurde, toimub suunamuutus. (Nendin, et selles suhtes on postituse pealkiri täiesti ebasobiv ja eksitav.)

aga miks ja kuidas? selle üle võib arutleda kommentaaride all.

aitäh Margusele!